Miä saa noist vannost majjost, miä valvmalda jääse ja midä küländ harva kaeman käüdäs? Kirota tuust uma kodomaja näüte perrä.

Mu vana maakodo om Tsolgo kandin. Maja um nii vanas saanu, et nakkas jo otsast lagonõma. A sehen saa viil olla ja eski ahjo küttä. Edimält teie ümbre maja lilliaia. Lisas umilõ lillele telse viil Hollandist ilosit nartsissi- ja tulbisibulit mano. Aid sai nii illos, et hindälgi hää kaia.

Ku imä elli, oll’ kõik kõrran. Imä võtsõ uma väiku pingikese ja kitsksõ lille seest haina vällä.

Ma mõtli, et mis tuu imä kül egä päiv sääl aian istus ja tege. A ku immä inämb es olõ, sis sai arvo, ku pall’o tä är tekk’. Järgmädsel aastal kasvi aid haina täüs ja andsõ sis mul tuud võitlust pitä, et kõrda luvva.

Et kedägi inämb kõik aig kotusõ pääl es elä, naksiva mul aiast lillisibula kaoma. Üts suvi oll’ terve pinnär ilosit «Oscari» gladioolõ kõgõ häitsme ja juurõga vällä tõmmatu ja är viidü. Pääle tuud naksiva ka tulbi- ja nartsissisibula kaoma. Miil oll’ nii hallõ, et hindäl kattõ kah egäsugunõ tahtminõ lilliaia iist huult kanda, ku lille nigunii inämb es olõki.

Sis naati maja ussõst sisse käümä. Lukk oll’ iin külh, a tõmmati ussõ sinkli vällä ja väikumba as’a, midä saiõ üten võtta vai karmanihe panda, olliva kaonu. Mõnikõrd olliva suidsuotsa põrmandu pääl ja säng segi. Hää külh, mõtli, et maja um suu ja mõtsa veeren, vast mõni mar’alinõ oll’ är väsünü ja tahtsõ puhada.

Jätigi sis ussõ niiüteldä vallalõ. Panni moodu peräst säändse tabaluku ette, mis käve ilma võtmõlda valla.

Mul es olõ aigu ka väega tihtsäle maal kävvü. Mõnikõrd läts’ kuu vai rohkõmb, ku jäl sai minnä. Viimäne kõrd oll’ vast üle kuu tagasi, ku käve. Ja mis ma näi: tarõst oll’ är viidü vanaaignõ täüspuust söögilaud!

Sis ma kül mõtli, et inemiisi ei saa usku. Mul um kül kodo säändse kotussõ pääl, et esiki Google kaardi päält ei olõ sinnä tiid nätä. Selle et sinnä ei lääki mano määnest muud ku vanaaignõ hobõsõtii üle naabri viläpõllu. Ja tuugi om nii kitsas ja muanõ, et lihtsämb um jalaga kävvü ku autoga tsungõlda.

Miil oll’ jäl hallõ ja lätsi är mõtsa roitma. Säält sai viil suurõst sügüsest huulmalda nii marju ku siini. Esi mõtli, et ku kedägi usku, sis õnnõ mõtsa, kes avitas egäl aol.

Hing om haigõ. Kuis iks nii saa, et kõik as’a kaosõ? Ma saa arvo külh, et sääne om taa valvmalda vanno majjo saatus. Ega mul ei olõ hallõ niivõrd tuust, mis är võetas. Vast oll’ kah kellelgi rohkõmb vaia ku mul, a asi um põhimõttõn. Ku vanastõ kellelgi midägi majapidämiste vaia oll’, sis tulti ja küsüti, a nüüd um lihtsämb võtta ku küssü.

Urmi Aili


Keväjäne pilt tuust aost, ku Aili kodo man viil lilli häitsivä. Pildi pääl om ka kirotaja pojakõnõ. Urmi Aili pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit