Nii kuuma suvvõ es olõ inne perämäst ilmasõta tükk aigu nättü. A vili kasvi illus. Rükä oll’ jo tükk aigu pestü, et siimnevillä saia.

Urvastõ kihlkunnan kõndsõ kats ütekülämiist müüdä tiid. Mõlõmba noorõmbapuulsõ taluperemiihi poja.

Eeläõdagunõ simman kõrvalkülän andsõ tunda. Pää olli olgõ pääl ilmadu rassõ ja suun olli vist kassi kusõl käünü. Möldre veski paisu alt juudu vesi oll’ lämmi ja es taha sukugi pääd ravitsõda.

Üts miis löüdse, et ei avita siin miski, piät koskilt pääparandust saama. Poolõ versta päält nakas’ tutva talu paistma.

Peremiis oll’ vahtsõ vankriratta aidakaartõ veere ala tahenõma säädnü. Tii vei aida takast müüdä ja ku untsandsagu aida kotsilõ saiva, läts’ üte mehekese haigõn pään palama tulõkõnõ. Ega taluperemehel kotun õks viina ei olõ ja kitsivõitu ka tõõnõ, sis ei lää küsümägi. Võtami parõmb vankriratta üten.

Mehe haari ratta kipõlt kangli ala ja juussõ viil kipõmbalõ mõtsa varju – peremehel katõraudnõ, kes tuud tiid, mis saa, ku näge.

Pääle mõtsa tõmsi pisu hinge ja peivä plaani. Üts miis sis arvas’, et võisi minnä timä naabri poolõ. Tuul suur talu, hulga sulatsit, noidõ jaos õks midägi hoitas. Tõnõ miis oll’ nõun ja nii säetigi sammu sinnä.

Naabrimiis kamand’ aida man, ku untsantsakit näkk’. Edimädse valuga tahtsõ kõlgusõ ala juuskõ, a joba nätti tedä. «Tere, kos sul kipõt? Kae, meil kats vahtsõt vankriratast. Osta är!»

Naabrimiis aiõ vasta, et olõ-i tälle rattid vajja. Hindäl olõman. «Kulla miis. Odavalt annami. Meil pää haigõ. Lövvä üts putõl riigiviina ja ratta omma su uma!»

«No ku pudõli iist, sis võinu jo ärki võtta,» arvas’ naabrimiis ja käve tarõ man är. Nuurmehe kaksiva punni päält, häämeelen tennäsivä ja panniva sis tulistvalu edesi.

Ratta ostnu miis märgut’, et ega na õks õigõ ratta olõ-i, ku nii odavalt möivä, ja tsusas’ ratta aidan salvõ rüki sisse.

Aida kõrval kuivusõn kai kar’apoiskõnõ peremehe tegemisi ja ku tä õdagu kodo läts’, kõnõl’, midä näkk’, ka esäle ja imäle.

Nuu es panõ poiskõsõ juttu edimäste milleski, a ku järgmine päiv kuuliva, kuis külämehel vankriratta selge päävä aigu är olli kaonu, võtsõ esä poja üten ja läts’ vallamajja. Kõik, midä kar’apoiskõnõ nännü oll’, sai konstaablilõ är seletädüs.

Valla konstaabli võtt’ õkva jalgratta ja sõit’ paiga pääle. Vankriratta är käknü mehe sai tä kuivusõ mant kätte – peremiis segäsi villä. Kar’apoiskõnõ kurjam es tulõki hummogu tüüle. «Läämi aita!» kamand’ konstaabliherrä.

Peremiis läts’ näost punatsõs ja es saa sõnnagi suust. Halb aimdus pitsit’ hõngutoru kokku. Ku tä aidaussõ valla tekk’, marssõ konstaabli rüäsalvõ manu, tsusas’ käe vilä sisse ja tõmmas’ vällä vahtsõ vankriratta. Segäsi sis viil paar kõrda rüki ja ku midägi es lövvä, kärät’: «Kos tõõnõ om?» Peremiis võtsõ tõsõgi ratta vällä.

«Panõ hopõn ette, ratta vankri pääle ja sõidat mul takan!» kurjust’ konstaabli.

Konstaabli sõit’ jalgrattaga iin terve külä läbi, käänd’ sisse igä peremehe ja popsi poolõ. Kõigiga tekk’ konstaabli juttu, kül maast ja ilmast. Egas kiäki küsümälda es jätä tuud kah, et mis tuu külämiis sul takan sõit.

«A timä? Timä vii varastõt vahtsit vankrirattid tagasi!» muias’ konstaabli egä kõrd taa küsümise pääle.

Kroonmäe Aivar
Urvastõ khk

Vankriratta
Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit