Ma väega vanarahva tarkusõ uskja miis ei olõ. Vahtsõmb rahvas om õks kõgõ targõmb olnu. Ku poig om esäst ullimb, om seo evolutsioonilinõ tagasikäük. Nii või pikäpääle tagasi ahvis arõnõda, ahvist jäl kalas ja kalast tagasi vetikus. Muidoki om säändsit tagasimineginäütit, nuur Ossiniovki näütüses, a ülene tsiht om õks arõngu poolõ.

Vannu inemiisi kästäs avvusta, a tuu om rohkõmb viisakusõst. Ku esä om pojast ullimb, sõs vanaesä om latsõlatsõst joba vaimlidsõlt tõsõ ja ullimba planeedi päält. Mu vanaesä näütüses es käü kõrdagi elon internetin, es kõlista mobiiliga, es pruugi e-valimist, es massa Maximan pangakaardiga.

Kõik vanarahva tarkus omgi tuu, mis kuusaisuga vili maaha tetä, mis kuusaisuga hiussit lõigada, et siini kor’atas sügüse, lummõ luvvas talvõl. Omgi kõik taa tarkus.

Vanalrahval oll’ õks üts peris tarkus kah. Tuu tõtõstõ tark vanasõna ütles, et inemine kaib hindäle hambidõga hauda. Vanaesä ütel’ tuud tihtsähe. Latsõn pruumsõ ma tuud hindäle ette kujota, esieränis ku vanaimä ohas’, et tä om joba nii vana, et ei tiiä ilman toda päivä, ku hauda kaibma tulõ naada…

Ma õks pelksi väega, et ütspäiv lättki vanaimä surnuaida ja nakkas sääl hindäle hambidõga hauda kaibma. Maa om jo must, vaklu täüs. Vanaimä ei olõ nii väega väiku midägi, haud tulõ sükäv kaiba. Tuuiist vanaimä suu om tõtõstõ väiku, ütte lapjutäütki viskas tä suuga puul tunni vai tunn…

Et ma pidi vannaimmä kõgõ avitama, olli kimmäs, et mul tulõ tälle appi suuga hauda kaibma minnä. Mille mi lapjut tarvita ei või, tuud es tihka ma küssü, selle et tuul aol olli ma kimmäs, et vanarahvas om nii tark, et ku tä joba midägi ütles, sis nii om ja tuuga ei vaiõlda.

A olkõ pääle, latsõ mõttõ. Ku vanaimä aig täüs sai, olli ma joba suur ja tiidse, kuis as’a käävä. A seo vanasõna om tõtõstõ kõgõ targõmb mõtõ, mille pääle vanarahvas om tulnu. Hambidõga kaivat sa tõtõstõ hindäle hauda. Üts puul vanasõnast käü tuu kotsilõ, mis sa suust sisse ajat, tõnõ tuu kotsilõ, midä sa suust vällä ajat.

Suust vällä ajaminõ võlss aol ja võlss kotussõn või õkvalt surmaga lõppõda. Suust sisse ajaminõ, ku sa õkva torosiili ei juu, tapp aigladsõmbalt. A seo ilma ao tiidüse perrä om kimmäs, et terävili, tsukru, suul, pipõr, liha, piim ja kardokas kah sinno väega pikalt elämä ei jätä. Süü haina, piä mokk maan ja elät kavva. Kuigi tõsõltpuult jäl, mis elo seo sääne om…

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
väiku jutuga miis

 

 

Jaga seod artiklit