Eesti riigi edimädsel aol olli latsõ ristjadsõ. Vadõri ja osa küläliisi olli joba kohal. Keriguopõtajalõ minti perrä.

Vallavanõmb oll’ kah kutsutu. Tuu tormas’ ussõst sisse, näkk’ lavva pääl torti ja kitt’: «Oi mis torõ kuuk!». Es ütle terege. A sis hüpäs’ kõrraga hiitünü näoga tagasi ussõ taadõ.

Kae, vanast es tohe ilma koputamada sisse tulla. Koputõdi ja ku luba anti, tulti sisse.

Vallavanõmbalõ tull’ tuu vana kommõ miilde tsipa ilda. No nakas’ sis vahtsõst pääle: koput’, lubati sisse ja ütel’: «Tere õdagust!»

Polli Elsa

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us