Ku mu imä Varõstõ küläst är Tarto liina kuuli opma läts’, tõi tä säält üte sõbranna käest hindäle väiku valgõ hiirekese.

Imä sõitsõ rongiga Verioralõ ja hiir oll’ täl karbiga üten. Säält tull’ hiir vällä imäle üskä. Tuu oll’ tõisilõ sõitjilõ huvitav kaia ja imäl oll’ peris uhkõ tunnõ.

Kotoh vanaimä säänest valgõt hiiretükkü väega es taha, a mis tuudu, tuu tuudu. Kõgõpäält lahksõ vahtsõnõ kodoelläi papist karbi är, et vabadust maitsa. Panti sis hiir suurõ purgi sisse. Pääle panti võrk ja raskusõs paks õigõkiilsüse sõnaraamat. Hingämises jäteti väiku vaih. A hiir jüräsi kaasõ katski ja jälki oll’ vabadus käen.

Ütskõrd näüdäti valgõlõ hiirele ka peris hiirt. Tuu pääle läts’ tä vihalõ: tõmmas’ sugulasõl naha sälä päält katski. Tuu näüdäs’, et oll’ kuri elläi kah viil.

Õigõ mitu aastat tä niimuudu tarõh elli, sis lõppi är. Kõigil oll’ hallõ – uma elläi iks.

Kärbla Reelika
Vilustõ kuul

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us