Piigavägi om tuu, mis om imäle tähtsä, kuis muidu saat

taa murõhtamisõ, hoolõ, vastutusõ ja süämevaluga ellä

 
Seo om nelläs kõrd mu elon, ku kevväi tulõ titavankriga kärotadõn. Ku latsõkõsõl määndsegi harinõmisõ ja rutiini kujonu omma, sõs om väega mõistlik noidsammu asju egä päiv samal aol tetä. Nii käütki egä päiv umbõs samal aol pikkä tsiiru kõndman, et tita magalõ panda. Kül sõs om aigu mõtõlda ja märgota.

Aju-uurja omma löüdnü, et imä aju lätt tõistsugutsõs. Joba latsõkandmisõ aigu tegünevä hormoni muutva naasõ neurokeemiät niimuudu, et ajun muutusõ aktiivsõs kõik piirkunna, miä omma köüdedü halõstusõ, murrõ ja hoolõpidämisega. Neo muutusõ tegevä imä väega tundlikus nii ümbrekunna ku tõisi inemiisi tundidõ ja valu vasta – õks tuujaos, et imä olõssi valmis latsõ vajahuisi är tundma ja latsõ iist huult kandma.

Nii ma käügi muast külätiid pite edesi-tagasi ja mõtlõ, ku pall’o maas’kit, tsukruhernest, varahast põrknast tulõssi maaha tetä, et latsilõ küländ jakkunu. Veidüt jagama oppi om ju kah hää pedagoogilidsõn mõttõn, a mõnda asja tahassi, et latsil olõssi priiperäst käen.

Tulõ miilde kaonu vanaimäkene, kiä maas’kavirkside vaihõl üükülmäüüse tuld tekk’ – et meil olõssi suvõl küländ võtta. Latsõn nigu es mõista tähele pandagi taad vaiva naidõ maas’kidõ takan.

Mol’ovihun elä üten Roodsi koolitütrikulõ Greta Thunbergile, kiä suurõ maailma juhtõlõ ilmahäti miilde tulõtas. Ütsä-aastanõ pujakõnõ kaes kah. «Imä, ma taha kah minnä miilt avaldama. Ma tahassi kah, et mi maakerä õks alalõ jääsi,» ütles tä. A no kos sa saat – tital tulõ lõunaunõ aig pääle, ahi taht lämmistämist, süük vaia tetä. Ei saa sa maailma pästmä siist hindä tsill’okõsõst piimälõhnalidsõst majapidämisest. A süä haltas üten pujakõsõga. Ja viil topõld tuu peräst kah, et mõtlõt: mille sõs seoilmaaigu latsõ maailma pästmä piät…

Sõs läät tarrõ ja kaet televiisorist, kuis jumalaimä kerk Pariisin palas. Mõtlõt nigu hää sõbra pääle: vai jumalaimäkene, oll’ sul kah murõt uma pujakõsõga ja no kerk kah viil…

Meil oll’ haudja kana kolmõtõistkümne pujaga. Lihavõttõüüse käve repän, kõik sai hindäle, kanaimä kah. Ei tiiäki, kas tä kõgõpäält puri kanaimä kõri läbi ja sõs sai rahun poigõ süvvä vai võtsõ pujakõsõ edimält ja kana makõssöögis. Määne imä taa kanakõnõ oll’! Ma käve tedä kaeman, tä oll’ nigu kants ummilõ poigilõ. Kuis nä kaiva tä siivu alt vällä ja juussõva tä manu käküssile kõgõ, ku midä pelädä oll’. Ja esiki säändse imä hoolõst ei olõ küländ… Süä jälki haltas.

Ma laula vaihõpääl Võromaa vannu regilaulõ üte väega inspiriirvide naisi pundiga. Ku nä esinese, kutsutas näid Piigavägi. Mi ei olõ külh püüne pääl üten laulnu, a ütspäiv kärotõn naksi mõtlõma, et kas taa nimi ülepää musugutsõlõ inämb passiski. Mis piiga ma inämb olõ uma pesäkunnaga, innembä vast paaba joba valmis. Peris mutt vai tädi viil es tahtnu olla. A sõs joudse mullõ peräle. Periselt taa piigavägi omgi jo tuu, mis om imäle tähtsä. Kuis sa muidu saat taa murõhtamisõ, hoolõ, vastutusõ ja süämevaluga ellä – kõik naa stressihormoni tegevä õnnõ kipõlt vanas ja väsünüs. Sõs läätki laulma vai tandsma, tiit imelist süüki, joosõt ümbre järve vai mõtsu pite, läät kosmeetigu manu, et hinnäst kinäs tetä. Midä kõkkõ, mis and imäle taad prii ja murrõlda olõmisõ tunnõt. Seo aasta soovigi kõigilõ immile imäpääväs piigaväke. Ilolist imäpäivä!


Soonõ Kati,
imä, oppaja ja rahvamuusik

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit