Rohu Richard oll’ Võrumaalt Ihamarust peri kiränik, kelle eläjäjutu olli latsõpõlvõ üts parõmbit lugõmiisi, nt raamadu «Laaned ja veed» (1949), «Jutte loomadest» (1951).

Ildaaigu trüküti vahtsõst kats Rohu mälestüisi raamatut: «Sõjasõit» (1928) ja «Tsaari ohvitser» (1935).

Lukõ tulõssi näid vastapiditsen kõrran, selle et «Tsaari ohvitser» kirotas är sama eluperioodi edimädse otsa: lõpõtamalda reaalkuul ja esä saagminõ pojakõsõ hinge kallal, sõaväkke trehvämine, teenistüs Soomõn, Kruunliinan ja Velikie Lukin.

Lipnik Rohu Richard.
Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

«Sõjasõidun» om taasama Velikie Luki, tagalateenistüs Bessaraabian (Moldova), sõaliini pääl käümine, 1917. aasta revoluutsia aignõ Odessa ja Peterburi.

Rohulõ ku kiränikulõ hiideti tä eluaol ette liiga lopõt stiili ja amatöörlust. A täämbädses om tuusama kirotamismuud timä tugõvusõs ja umaperäs käändünü. Rohu isikligu nuka alt jutustaminõ om iks põnõvamb ku mõnõ kroonumiilse sõakiränigu uma.

Tsaari sõaväen Roht tulõtas mitman mõttõn miilde vahvat soldatit Šveijki. A Roht om lihtsoldat õnnõ edimädse 60 lehekülle pääl. Lõpõtamalda reaalkooli haridus jääs ülembile silmä ja Roht saa Kruunliinan kipõn kõrran lipnigu koolitusõ.

Noorõmba ohvitseeri karjäär algusõst pääle mõttõtun ilmasõan om õnnõmäng, kon Rohu Richard tõmbas lõpus piraka võidu: tormiga pääleminekit, lipnigu kõgõ kimmämbät surmasaamisõ võimalust, üle ellä ei tulõki.

Tuuvasta saa tä mitmit kõrdu armastusõ palangut tunda, lugõmalda arv kõrdu daamõga kuramiiri, seltskunnan prassi ja umast kiränigukutsumusõst kõnõlda. Armuromaan juudipreili Z-ga ja tõõlinõ armastus preili X-i vasta om katõ raamadu pääle üts kõgõ nall’akamb päätükk.

Rohu keelepruuk om umaperäne ja mullõ miildüs, et Ilmamaa korrõktuuri lugõja Vaheri Liis olõ- i midägi är muutnu.

Tä om kül pandnu kommõntaarõ sõnnulõ ja kotussõnimmile, nt Veliikaja Luuki (Velikie Luki). Kišinev (Chişinău). Lemmikkotus kõikist suurõ Vinnemaa kotussist tunnuski Rohulõ olõvat Velikie Luki. Rohu Richardi võro imäkiil tulõ kah tekstist vällä, ku lukõ säändsit sõnnu nigu rõba hopõn, loomakene (skotinka), tõbras (skotiina).

Vinne ohvitseerist maalituid värviliidsi pilte või är tunda egäüts, kiä om esi kroonun käünü vai kinkalõ miildüs vinne kirändüs.

Rohu Richard tege häste selges, kuimuudu timä meelest Vinne sõavägi ja merevägi revolutsioonilidsõs muutu. Soldati säläst võeti säidse nahka, tedä treiti ja süüdi egäst kandist, nigu Roht kirutas, samal aol ku ohvitseeri es püvväki ummi ülesandit häste täütä ja es hoolitsa ka soldatidõ iist.

Vinne sõaväe päämine tugõvus om, et Vinne soldat või likõ rõivaga lumõn maada, sääne iroonilinõ sõnakõlks om väega vana. Samal aol peeti tähtsäs, et ohvitsiir saassi ka sõa aol privaatsõn kortinan konjakit timmi ja katõ valgõ lina vahel maada. Kõik sõa raskusõ laoti soldatidõ ja veltveeblide sälgä.

Olõ-i ka ime, et nuusama soldati 1917. aastaga veebruarin kõgõ vihatumba ohvitseeri püssätikkõ otsa võti vai merde uputiva. Soldati oktoobripüürdega saadul vabadusõl olõ-õs tsihti. Nii muutu alambväeläisi tohutu mass rüüvlijõukõs uma hierarhia ja uma tõistsugudsõ julma kõrra perrä.

Revoluutsija oll’ Rohulõ midägi vastikut, mis tuust, et viil 1914. aastagal oll’ tä olnu nuur mässäjä, kuun Visnapuuga manifeste kirotaja. Hallõ miil kõiki eläjide ja väikeisi inemiisi (inemiseloomakõisi) peräst, kiä sõan kannativa ja hukka saiva, liit kats sõamälestüisi raamatut manifestis vägivalla vasta.

Vinne revoluutsijan hõl’osi hulga ilosit unistuisi – üleüldidsest haridusõst, sugupuuli võrdsusõst. A pääle jäivä vägivald ja eläjä muudu instinkti.
Mälestüisi kirotõn Rohu Richard ummamuudu irvitäs ja saman ka tund hallõt miilt Talvõpaleed kaitsma jäänü naislüükpataljoni (udarnitsõ) üle.

Kasagaväeosalõ olli nä õnnõ meelütämises, et mässäjide poolõ üle minnä. «Mässu lõpul pidivä sõs võitja suurt vere- ja liha-pitu: junkru lasti maaha, naislüükpataljonlasõ vägistedi är… seo man anti naissõdalasõlõ valli, kas surm vai puul kompaniid.»

Rohu Richardi sõamälestüisi kõgõ parõmba osa omma sõski dialoogi, kon ta midägi vällä kauplõs vai asju õiõndas:

«Kolonel vinüt’ rõhuga: «Lipnik, ma pallõ teil siist är minnä!»

Mina ütli aupakligult: «Herr kolonel, ma pallõ mullõ hobõst anda.»

«Ku ti meid edesi sekäti,» sai kolonel jäl pahatsõs, «lasõ ma teid vällä visada.»

«Ma läässi esiki,» vastassi, «a ilma hobõsõlda ei päse ma siist koheki.»»

Naidõ dialoogõ peräst saigi jutulõ sääne päälkiri.

Saarõ Evar

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us