1966. aasta 23. aprilli hommuk alas’ nigu alati. Pidi mineme Krabilõ. Sõiduleht oll΄ joba käen. Tull΄ vahtsõnõ käsk võtta ruttu ehitüsmehe kasti ja viiä kivve Vahtsõkivi tammi pääle. Sinnä olõvõt lahe tulnu.

Keväjäne aig ja järv oll’ väega täüs. Tammi lüüs oll’ väiku, es jõvva vett niipall’u alla laskõ ku vaia. Eelmine aasta oll’ vahtsõnõ tamm valmis saanu. Järv nõstõti niipall’u üles, et ku ennemb sai veskide tõsõ, sõs nüüt kolmandõ kõrra päält.

Ennemb oll’ väiku veskijärv ommi ilusidõ hõpõpaiõgõ. Latsõna sai sääl veeren pall’u mängitüs, ku imä veskin käve. Nüüt oll’ kõik lakõ ja järv oll’ väega suurõs lännü. Takanpuul kõik hainamaa ja suusaarõ olli vii all.

Ku kivikuurmagõ tammilõ jõudsõ, kästi tagurdõdõ sinnä lahkõ ligi ja mehe naksivõ kivve pildma. Lahe oll’ üle tii joba üle meetri lagja, noist kivest es olõ määnestki api. Mul es lubatõ autumootorit saisma jättä. Saisõ astmõlavva pääl. Ütekõrragõ kiäki röögät’: «Tõmba edesi!» Ku ma olli autu mõnõ meetri edesi saanu, vaiu kõik tuu tii, kon ma olli autugõ saisnu, alla ja läts’ jõõ poolõ. Inämp es olõ midägi pästä. Järv läts’ kohisõdõn allapoolõ ja vei indäge üten kõik, mis viiä andsõ. Ka suur betoonist tamm läts’ jõkkõ. Jõõ vesi tull’ nii üles, et uhtsõ lähikunnan kõik silla, sanna ja puuriida är. Tagula kandin uhtsõ suurõ hainamaa kah üle. Perän kuuldsõmi, et rahvas oll’ käünü hainamaa pääl kallu korjamõn.

Ma olõ siiäni tenulik Arnoldilõ, kes kammand’ tuukõrd kallugõ. Tä oll’ nännü, ku autu ala maa sisse oll’ nakanu lahe tulõmõ.
Pildi pääl omma nätä viil mu autu ratta jäle ja meeletü lai viimöll. Mullõ ja meestele autu kastin lõppi kõik õnnõlikult.

Praegu kasusõ sääl ilusõ suurõ puu järve veeren. Kõik om illus rohilinõ. Muu ei tulõtõ toda aigu miilde ku kalamaja takan suur uhtõorg.

Nikluse Mare


Õkva alla vaonu tii Vahtsõkivil, värski autujäle viil nätä. Pilt Nikluse Mare albumist

Jaga seod artiklit