1918. aastagal kuulutõdi vällä Eesti Vabariik. Sama aasta lõpun sündü Meieri Arnold. «Elopõlinõ jahimiis» om sõnapaar, miä poiskõsõst pääle Karula kihlkunna Kaika kandi mõtsun jahti pidänü Arnoldi kotsilõ vast kõgõ inämb üteldä passis.

Kats nädälit inne saa-aastadsõs saamist om Arnold väega tragi. Tä hüppäs tooli päält pistü ja lask tarrõ pite ümbre nigu poiskõnõ. Silmänägemine ja kõrvakuulminõ omma kehvembäs jäänü, a midägi väega hullu kah ei olõ. Ka meelenpidämine olõ-i kõgõ parõmb ja nii vastas Arnold mitmõ küsümise pääle Põrgupõh’a Vanapagana muudu: «Ei mäletä.»

Kuus klassi Kaika kuuli

Arnold kõnõlõs umast kooliaost. Koolin käve tä kodo lähkül Kaika algkoolin, kon sis oll’ kuus klassi. Tä ütles, et todaaigu opsõ Kaika koolin 105 last. Midägi esierälist kooliaost miilde ei tulõ. Ull’uisi õks tetti kodo man järve veeren. A midägi halva tuust es sünnü.

Katsa- vai ütsä-aastadsõlt naas’ Arnold jahin käümä. «Jahimiihiga lätsi, poiskõnõ. A mul es olõ püssä sis, olli kõva ajaja,» seletäs Arnold.

Õigõ pia lubasi esä Arnoldilõ püssä kah ja sis läts’ õigõ jahinkäümine valla. Edimädse jahieläjä olli orava. «Oll’ noid päivi, ku sai neli-viis tükkü. Esä nilgsõ orava är, ma möi naha maaha,» tulõtas Arnold miilde. Tuukõrd masti oravanahast kats kruuni, mis oll’ suur raha. Kon noid nahku kokko ostõti, kas Antslan vai muial, ei olõ Arnoldil inämb meelen.

Tuu oravajahiga juusk’ tä kõik kodokandi Kaika mõtsa läbi. A tuu, et poiskõnõ püssäga mõtsa pite juusk, es miildü kõigilõ. Tuukõrd pei mõtsa üle vahti mõtsavahi ja osa noist olli peris kur’a. «Mõni naard’ ja ütel’, et panõ õnnõ. A mõni ai takan. Üts ull’ mõtsavaht ai minnu tihtsäle takan,» kõnõlõs Arnold.

Ku kuul läbi sai, läts’ tä esäle appi mõtsa vaigutama. Tuu iist sai kah rahha. Ja muidogi tull’ kõik aig talotüüd tetä. Eesti ao kotsilõ ütles Arnold, et tuu oll’ illos aig. «Kes tüüd tekseve, eläsivä kõvastõ kõik.»

Arnold käve ka sõaväen, kon tull’ olla 18 kuud. Edimält Võrol, a ku allohvitseeris nõstõti, sis oll’ tä jaoülemb Tarton.

Elo kõgõ pikemb reis

Ao muutu ja tull’ sõda. Sõa aigu oll’ Arnold hindä mäletämise perrä koton ja avit’ essä majapidämise man. A päält sõta viidi tä Vorkuta vangilaagrilõ. «Mul ei olõ meelen, midä nä mölisivä,» ütles tä hindä vangivõtmisõ põhjussõ kotsilõ.

Vangilaagrin oll’ Arnold 11 aastakka. Ku alostusõn panti tä tegemä tüüd, midä es taha, ja süümä vangimajasüüki, sis oll’ rassõ. A tä mõistsõ tõisiga häste läbi saia ja küländ kipõstõ läts’ elo sääl kah kergembäs. Vangilaagrin tekk’ Arnold päämidselt puutüüd – ussi ja aknit. «Noid sai tettüs nii, et jummal hoitku,» seletäs tä. Tuu oll’ umaette ja rahulik tüü.

Arnoldi elo vangilaagrin tei lihtsämbäs söögipaki, miä kotost saadõti. Noid tull’ kuun kolm-neli tükkü ja Arnold saatsõ vahepääl esiki sõna, et nii pall’o ei massa saata, ei jõvva kõkkõ är süvvä. Kotost tulnu söögipaki, kon seen liha ja mesi, pästsevä Arnoldi vangimajasöögist. A kost kodorahvas nii hulga lihha võtsõ, et tälle saata, om Arnoldi jaos siiämaani mõistatus.

Ku tä vangist valla sai, tull’ inne kodo jõudmist ette viil üts suurõmb pingutaminõ. Tä pidi minemä jalaga rongijaama, miä oll’ laagrist 100 kilomiitret kavvõmbal. Tuu minek oll’ kinnikülmänüt Petšora jõkõ pite, kohvri riikese pääl. Arnold ütles, et tull’ tuu maa katõ pääväga är, üüses sai jäiä tutvidõ mano naisilaagrilõ. «Sis olli nuur ja es olõ midägi raskust,» löüd tä takastperrä.

Kodo- ja mõtsaeläjä

Koton läts’ elo edesi tüü, perre ja eläjäpidämisega. Arnoldi sõnno perrä om tä eläjit pidänü ka varguisi, tuul aol ku ammõtligult pitä es või. Talokraami käüti möömän Leeningraadi turu pääl.

A kõgõ kõrval om timä jaos iks tähtsä olnu mõtsan jahin käümine. Timä püssäkuuli ette om jäänü hulk põtru, tsiko, hirvi. Mõtsaeläjit om lastu nii riigile ku hindäle. Jahin käve Arnold viil 94-aastadsõlt, 2013. aasta sügüse. A sis läts’ tervüs kehvembäs ja inämb ei olõ püssä kätte võtta saanu.

1993. aastagal matt’ Arnold uma tõõsõpoolõ Vilma. A elojõudu oll’ timän viil nii pall’o, et võtt’ õigõ pia vahtsõ naasõ, hindäst pia 20 aastat noorõmba Laine. Tä kolisi Kaika kandist är Nursi kanti Laine mano, a ammõtligult om iks viil Antsla valla hingekirän. No omma nä ka Lainega jo pia veeränd aastasata kuun elänü ja kuigi perämädsel viiel aastal om naasõl tulnu elämise ja Arnoldi iist inämb huult kanda, kitt Laine Arnoldit väega.

Korgõ iä retsept

Miä om avitanu Arnoldil säändse iäni ellä? Vast poiskõsõst pääle mõtsan värsken õhun ümbre trampminõ, löüd tä.

Suidsumiis oll’ tä kõrras sõaväe aigu, ku tahtsõ mehemb olla, muido ei olõ suitsu tennü. Viina om iks üten jahimiihiga võetu, a küländ mõistligult. Ka süümisega om olnu nii, et pia kõik elo om päämidselt lihha süüdü. Nii ei mõistaki Arnold muud retsepti anda, ku eloaig tettü rassõ maatüü ja puhas mõtsaõhk. Ja vast ka hää läbisaaminõ inemiisiga ja halva unõhtaminõ.

Rahmani Jan


Piaaigu saa-aastanõ Arnold uma perämädse veerändsaa aasta hää ingli Lainega. Rahmani Jani pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit