Mu esä juhtsõ mõnõ aasta tagasi jahisektsiooni ja ütel talvõpääväl oll’ täl asja Põlvahe jahimajandihe. Imä lepse uma sõsarõga kokko, et nä ommava niikavva Orajõõl vele puul küläh, ku esä ummi asju aja.

Ilm oll’ illos ja imä sõsaraga lätsi suurõ tii pääl auto päält maaha, et kilomiitre jago uno majani jalaga kõndi.

Tii pääl tulõtiva naasõ miilde, ku illos iks nuurusaig oll’, kuis kuvvõlatsõlisõh perreh kõik aig nall’a sai, ja võtiva lauluviisigi üles.

Lummõ oll’ tuu talv pall’o, üttegi hainatuusti lumõ alt välla es paistu ja silmä olliva õkva pilukillõ – nii helkse lumi pääväle vasta.

Peräkõrd jõudsõvagi naasõ tutva maja ussõ taadõ ja anniva ussõkellä. Ei kedägi. Imä arvas’, et viimäte ussõkell ei tüütä, ja nakas’ ussõ pääle kolkma. Tädi läts’ aknõ mano ja koput’ sinnä. Iks ei kedägi. Pruuvsõva õgast aknõst sisse kah kaia, a kardina olliva õgal puul iih.

Peräkõrd sai majalõ tsõõr pääle tettüs ja jõudsõva ussõ mano tagasi. Sis tull’ joba hirm. Tädi märgot’, et peräkõrd omma mõlõmba kõrraga är koolnuva.

Imä arvas’, et säänest asja juhtus iks väiga harva. Ku no gaas olõ-õi tarrõ vallalõ päsnü. Ahovingu saa-õi ka olla, selle, et näil om keskküte. Äkki omma õdagu unõrohto võtnuva ja makasõ kavvõmb?

Sis nägi tädi, et garaaþi uss om poikvillõ. Täl tul miilde, et garaaþist lätt uss küüki, ja tä läts’ki garaaþist köögiust otsma.

Ku valgõst, helkväst pääväst pimmehe ruumi minnä, sis edimält ei näe jo midägi. Täl kulusi iks peris tükk aigu, ku ussõmulgu üles löüdse. Astõ sis küüki, hõigas’ iks mitu kõrda hõi ja hõi, a kiäki vasta es hõika.

Kai, et velenaasõl omma vahtsõ kardina küüki pantuva. Õkva vasta koritori ust heitü peris är: ussõ vastah sainah oll’ põrmandust lakkõ korgõ suur piigli ja tädi esi sääl tävveh hiilgusõh hindäle vasta vahtmah.

Hõigas’, a kedägi koskilt vasta es hõigu. Magamistarõ uss oll’ kinni ja sääl ussõ takah tull’ õkva hirm pääle.

Sis praot’ tädi edimält ust väiga vähä, et mitte surnus heitüdä, ku perrerahvaga määne halb lugu om iks juhtunugi.

Süä läts’ kergembäs ku nägi, et säng om tühi. Tä käve kõik tarõ läbi ja läts’ läbi garaaþi tagasi vällä.

Tädi ütel’ sis imäle: «Sa tiiät kah, velel om pia tervehe elämiste vahtsõnõ müübli ostõt! Nä omma iks väiga rikkas nakanuva!»

Äkki näivä nä, et kiäki lahk hoovi pääl puid. No uma veli tuu külh es olõ. Panniva sis nii kipõstõ, ku pensionäri jala viil võtva, maja mant minemä, külavaihõtii pääle tagasi.

Ku nä edesi kaiva, lätsivä silmaluugi iks peräkõrd vallalõ kah – vele maja oll’ järgmine!

Kipõ käik oll’ seeh kooni vele majani. Es olõ näil aigu taadõ kah kaia. A ega nä väiga pall’o juuskma es piäki. Maja olliva tettü ütstõsõst paarikümne meetri taadõ ja üte ria pääl oll’ ütesugutsid majjo iks uma kümme tükkü. Veli velenaasõga uutsõva jo ammuki ja laudki oll’ ammu üles pant.

Kiviti Kadri
Orava, Vahtsõliina khk

Jaga seod artiklit