Seo lugu juhtu veidü rohkõmb ku kümme aastat tagasi Mikidämäe alõvigu kortõrmajah mu tädi kortõrih. Jätä päätegeläse nime hindä tiidä, selle et nuuril miihil iks juhtus ja ei taha kedägi kompromitiiri. Ku inemine hinnäst är tund, sis om häste, a ku ka ei tunnõ, sis võiolla lihtsäle ei mälehtä. Nuurmehe sünnüaasta piäsi olõma 1984 vai 1985.

Oll’ kõgõ harilikumb puulpäävä õtak suvõ lõpuh. Tädi ja tädimiis säivä magamaminekit ja tädimiis käske tädil kortõri ussõ lukku käändä. Nii tädi ka tegi ja pia olliva mõlõmba unõküläh.

Tädimiis pidi hummogu tüüle minemä ja ai kargu edimädsenä ala. Jõudsõ kalitorri, pand’ tulõ palama ja suur oll’ imehtämine, ku nägi, et latsitarõh maka kiäki. Poja eläse mõlõmba pääliina lähküh. Läts’ sis tädi mano ja ütel’, et väiga imelik, poig om üüse kodo tulnu. Tädi ai kah hinnäst sängüst vällä ja arvas’, et tuu ei saa kuigi nii olla. Säänest asja es olõ viil kunagi olnu, et poja nii kodo tulli, et tuust inne juttu es tii, ja ku tulliva, sis iks kõgõ perrega. Jala otsõva sängüveere alt sussõ, a silmi iih virvend’ jo pilt, kuis kiäki kakõnu, haisvidõ ja väiga roppõ rõividõga om poja sängüh. Mõtõl’, et ku iks väega ropp vällä näge, sis nakkas õkva tänitämä ja pess kasvai politsei abiga tarõst vällä. Pilt, midä tä ussõläve päält näkk’, es olõ sukugi sääne. Kuna säng oll’ tarõh pikuldõ ussõga, sis kõgõpäält kaiva vasta lumivalgidõ sukkõga jala. Sinnäni es olõ tekk lihtsäle küündünü, selle et puhkaja oll’ peris pikk ja tekk oll’ üleväst otsast pia kõrvuni kistu. Tekk oll’ tädil sängõ otsa mano kokko pant ja üümajalinõ oll’ tuu ka ilosahe üles löüdnü. Noidõ lumivalgidõ sukkõ peräst es nakka tädi tedä üles ajama. Mõtõl’, et lask rahuh edesi maada, kül tä ütskõrd iks heränes. Panniva tarõussõ kinni ja lätsivä küüki kohvi juuma.

No nüüd kisk’ piaaigu perretülüs. Tädimiis ai iks pääle, et viimäte es käänäki tädi ust lukku, kuis muido võõras inemine tarrõ sai. A tädi ragi ku rauda, et kimmähe pandsõ. Viimäte löüdsevä kompromissi. Ju sis tädi õnnõ üte kõrra võtind käändse ja vähä kõvõmba tõukamisõga karas’ki uss vallalõ.

Es saa nä viil kõttugi täüs, ku kuuliva tarõh kobinat. Pia läts’ uss vallalõ ja kalitorih saisõ tävveh hiilgusõh üüsene küläline. Kai väiga pelgüisi altkulmu ütele ja tõsõlõ poolõ, hõõrd’ silmi ja küsse, koh tä om. Tädile tekk’ pilt nall’a ja tä küsse, kohe külämiis minnä tahtsõ. Midägi tuu küläline ühmäs’ kah, a tädi es saa arvo. Tä taksiirse võõrast mõnda aigo ja arvas’ tä är kah tundvat, a es nakka võõralõ umma tarkust jagama. Läbi naaru ütel’ tädi, et üümaja iist tulõ iks rahha kah massa. Värisevide kässiga kobist’ küläline tagomadsõst karmanist uma kukru vällä ja nakas’ki rahha otsma. Sis ütel’ tädi, et edimäne kõrd om massulda. Küsse viil, koh külälisel jalavar’o omma. Võõras arvas’, et kalitorih, ussõ takah. Lätsivä sis kaema, a sääl es olõ midägi.

Nigu tädi arvas’, nii oll’gi. Nuu jalavar’o olliva edimädse kõrra ussõ takah, tädi eläs kolmanda kõrra pääl.

Kiviti Kadri


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit