Inemise kalõstusõ iks inämb, ku nä luudusõst

ja maaköüdüssest kavvõmbal omma

 
Kasvi üles Kohtla-Järve tüüstüs-maastigõ vaihõl, kon päiv kõgõ tuhamäki taadõ üüses magama läts’. Kaivanduisi ümbre oll’ lakõ maa, maa-alonõ risti-rästi läbi kaivõt, tuuperäst olli kuionu kõik lätte ja kunagi kasunu suurõ mõtsa ammu maaha võetu. Perrä olli jäänü õnnõ hõrrõ lepä- ja paiuvõsu.

Sääl olli mu latsõpõlvõ mängumaa ja mar’ankäümise, tuuperäst tundsõ mitmõ verstä tsõõrin kõiki puid. Üttegi suurt põlispuud sääl es olõ.

Ku olli nii säitsmeaastanõ, löüdse tiiraa veerest vassapikkudsõ kuusõpuu. Kehvä maa pääl oll’ tä viledsäkene, a siski nõglapuu! Ehiti tälle aiakõsõ ümbre, et kiäki pääle es astnu, ja käve tedä kaeman, talvõl kaibsõ lumõ alt vällä. Nii aastit, kooni tä oll’ põlvõni kasunu.

Ütel talvõl oll’ kiäki tä maaha võtnu, arvada näärikuusõs. Iki halõdalõ. Timäst oll’ saanu mullõ sõbõr, igihal’as trüüstjä egäl aastaaol. Olli nännü, ku aigladsõlõ tä kasvi. Tuu, kuis kinkagi jaos oll’ tä õnnõ ütekõrdnõ rõõm, murdsõ mu süäme.

Tsipa vanõmbas saiõn võti ette pikki käüke küllä, kon kasvi korgõ kuusõ. Käve näid tundman, näide seen oll’ määnegi esieräline vägi. Maa ja taiva vaihõliidsin antennen. Üten maahajäetün talopaigan kasvi ka võimsa vana tamm, a millegiperäst jäi tuu elektriliine ehitäjile ette ja raoti maaha. Aastatsõõrõ kokko lukõn sai 400. Mille oll’ vaia puumüräk maaha võtta, oll’ arvosaamalda ja vallus.

Neo latsõpõlvõ köüdüsse puiõga omma mul avitanu puid armsas pitä. Egä aasta hengä kerembäle, ku jõulu läbi ja kiäki ei viä hindäle inämb kuusõlaipu kodo kuulma. Egä sügüse saa jo väiku kuusõ juuriga kas osta vai esi mõtsast potti kükädä ja keväjä jäl mõtsa vai aida kasuma panda.

Ku inemisel om esieräline läbisaaminõ mõnõ puuga, sis vaivalt tä tedä perrämõtlõmalda maaha võtma lätt. Ku tä kaes, ku aigladsõlõ või üts puu kassu, inne ku meetripikkudsõs saa. Seo om säänesama läbisaaminõ nigu kodoeläjidega. Ku olõt kasvatanu umma lehmä Maalit, kuis sa tä sis õks är süüt?

Inemise kalõstusõ iks inämb, ku nä luudusõst ja maaköüdüssist kavvõmbal omma. Üts kuusõpuu om näile pia säänesama asi nigu präänigukarp. Ku tühäs saa, viska är.

Liinakeskkund and säändsele võõrasjäämisele huugu mano. Üts sugulanõ ütel’, et tä olõ-i elon üttegi puud kasuma pandnu. Seo pand minno väega imehtämä, selle et võimaluisi puu kasuma panda om hulga. Miä kõnõlda sis viil noist inemiisist, kiä kõrbõn üles kasusõ vai suurin liinun, kon verstu viisi om õnnõ majakarpõ.

Meil Eestin om väega häste, inämbüsel om uma maalapikõnõ olõman. Mullõ miildüs väega mõtõ söögimõtsust. Mõtsust, miä andva saaki. Olõ märgotanu, et avaligõn pargõn võinu kah inämb süüdävide viljuga puid kasvata. Nigu näütüses Tal’nan Koidu uulidsa mänguplatsi pääl kasus suur pirnipuu ja põimukuun saava mängvä latsõ kõgõ mõnõ makõ suutävve, selle et puu om latsilõ esieränis helde. Ka kodolda inemiisi söögimurõ olõs tsipakõsõ väikumb.

Kevväi om tulõman. Ku maa lumõvaibast vabas saa, om mul külh hirmus hää miil. Läbisaaminõ kasvõga näid maaha kükäten ja näide üleskasumisõl silmä pääl hoitminõ om midägi võimsat. Seo om mul külh nigu põlinõ vägi, miä suuni seen tuikas. Tammsaarõ om ütelnü, et seo om edimädse armastusõ õnnõvärinä muudu, minkast saa aimu õnnõ tuu, kiä om tuud esi tundnu.

Äkki om sul kah üts tsill’okõnõ puukõnõ, miä hoolitsõmist uut? Üts väiku puu, kedä mõtsaveeren vai uman aian kaeman kävvü, kinka kõnõlda ja kedä üle valla. Uma armastusõga.


Lumiste Kati,
puiõ sõbõr

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit