Uma kolmkümmend aastat tagasi ollimi perrega Antslan laadal. Toda peeti liinan uulitsidõ pääl.

Saisimi latsõkõisiga keset platsi ja peime plaani, kohepoolõ edesi minemä naada.

Kõrraga karas’ mu ette üts päältnätä teismeline poiskõnõ. Tsusas’ mullõ paprõlehe peio ja ütel’: «Naa omma mu luulõtusõ!»
Kai tuud lehte, kon olliva trükidü luulõtusõ. Es viisi süvembäle kaia, selle et laat oll’ viil läbi käümäldä.

Ütli: «Tiiät, mullõ luulõtusõ sukugi ei miildü!» Inne ku ma arvugi sai, oll’ papõr krapsti mu peost kaonu. «Sõs ma sullõ taad ei annaki,» ütel’ pahanõ poiskõnõ, ja kaonu tä oll’gi.

Mõne ao peräst naati kellestki Urvastõ usutavalt andõkast ja umaperätsest värsisepäst kõnõlõma. Nüüt jõudsõ mullõ peräle, et olli noorõ Contra är põlanu.

Tammõ Aili

Jaga seod artiklit