Kotusõnimeuurja Fastrõ Mariko ja Saarõ Evar käve minevä kuu lõpun Ungarin Debreceni liinan. Sõidu otsusti nä ette võtta autoga. Tan om väiku ülekaehus tuust, midä tii pääl nätti, kuulti ja süüdi.

Ungarihe lätsimi päämädselt tuuperäst, et sääl peeti jälki nimetiidüse kongressi. Tuu tähendäs, et üle ilma tulõva kokko nimmiuurja ja pidävä neli päivä ettekandit maailma kotussõ-, inemise-, eläjä- ja muist nimmist. A üte sõidu joosul näge ka hulga põnõvat, esieränis sõs, ku reis lätt autoga läbi viie maa.

Kaimi kõrraga, et Debrecen, miä oll’ reisi tsihtpunkt, olõ-õi kaardi päält kaiõn nii väega kavvõn midägi, et sinnä om autoga umbõs katõ päävä tii. Kats päivä olõs är lännü ka sõs, ku olõs linnugi ja rongiga lännü.

Niisõs naksimi üte puulpäävä hummugu Võromaalt sõitma. Pia ollimi joba Lätimaal, kon sattõ kõvva vihma. Valmiera tii pääl oll’ remont, nii et värskist automõsust jää es midägi perrä. Leedun võtimi kütet, sääl oll’ viil odavamb ku Lätin, ja joba ollimigi üle piiri Poolan.

Sõbõr Junttila Santeri ja timä elukaaslanõ Liivamäe Eve sõidi ka miika üten. Santeri mõist väega mitmit kiili ja om uma käe pääl ka poola kiilt opnu. Timä nakas’ meile ka oppama, kuimuudu tulõ lukõ silte päält Poola kotussõnimmi.

Santeri esi oll’ mi riioli päält üten võtnu Kauksi Ülle romaani «Paat» ja nakas’ auto pääl tuud lugõma. Ku mõnõst kotussõst aru es saa, sõs mi sellädi tälle. Santeri nakas märdikuun Helsingi ülikooli tudõngilõ võro kiilt oppama. Tä mõist joba peris häste ka võro kiilt kõnõlda.

Üümaja Poola piiri veeren

Ku pümmes naas’ minemä, otsõmi Poolan tii veerest üümajja. Pia lövvimigi üte mugava hotelli, kon restoraanin peeti pulmõ, a tuust huulmalda anti ka reisjile õdagusüüki. Santeri soovitusõ pääle telsemi kohalikust jõõst peri iherüst ja pelmeene hapnidõ kapstidõga. Mõlõmba olli umbõlõ hää.

Pühäpäävä hummugu anti hotelli hummugusöögis pulmõst perrä jäänüt külmlauda. Päält tuud jaksimi umma sõitu ja näimi, et joba kell katõssa läts’ Poolan väega hulga inemiisi kerikuhe. Ja noid kerigukülli iks jakku! A oll’ ka hulga politseid kõkkõ valvman, nii et reis läts’ edesi väega aigladsõlt. Tuu ai autojuhil närvi mustas, a ku joba Karpaadi mäe paistma naksi, läts’ ka miil lahhembas. Üle Karpaadi mäki sõidimi kuus kõrda. Slovakkian oll’ veidikese ka väega kõvõrat mägitiid. Mäki pääl lätsi lämmäkraadi alla +16 pääle, a midä lähembäle Ungarilõ, tuud lämmämbäs läts’.

Kuumalainõ Ungarin

Ku inne Debreceni liina auto kottpümmen kell katõssa õdagu kinni pidäsimi, näüdäs’ kraadiklaas +27. Autoussõst tull’ sisse suur lämmi ja kõrva püvvi kinni andsagu helü. Tuu olõs olnu nigu tsirk, a raamatist oll’ loetu midägi tsikaadõ (putuk) laulust. Mi kuulimi säänest laulu ildamb viil ka liinan, a peris täpsähe teedä es saaki, kiä tuu sõs säänest trrrt-trrrt-hellü tekk’.

Ungarin oll’ timahava suvõl olnu kuumalainõ. Egä päiv oll’ lämmind olnu üle 40 kraadi. Hää, et tuus aos, ku mi sinnä jõvvi, oll’ kümme kraati jahhembas lännü, a 30–32 oll’ kah iks umbõlõ lämmi. Pästse õnnõ tuu, et õdagu läts’ jahhembas, nii et ütskõrd olõs piaaigu pidänü esiki kampsi sälgä ajama.

Jätimi Santeri ja Eve maha jakkama umma reisi Itaaliahe uma käe pääl. Nimä ei reisi kunagi linnukiga, a autodõ, bussõ, laivu ja esieränis rongõga. Niiviisi om aigu tutvas saia paiklikkõ inemiisi, kiili, kotussidõ ja süükega.

Paprikaga söögi

Paikligu söögikotussõ pandva uma ussõ inämbäste kellä 22 aigu kinni, esiki ku inemise saban uutva ja süvvä nõudva. Kõrd om kõrd. A tuuiist omma pekripoodi hummugu joba poolõ säitsme aigu vallalõ ja inemise käävä säält otsman värskit saia. Hummugusöögis võetas saia vorsti, juustu ja paprikaga. Terävät tšillit pakutas egä söögi kõrvalõ: panõ esi sisse nii vähä vai hulga, ku tahat. Paprikavorst, paprikakreem, paprikašokolaad omma tävveste hariligu.

Üts süük, miä ka mi rahvalõ tutva, om gul’ašš, a Ungarin om tuu paks supp, kohe om sisse pant tomadipastat, paprikat, kardulitükükeisi ja lehmälihha. Tomadipastaga tetäs ka mi gul’aši muudu suusti, a tuud sääntse nimega ei kutsuta. Soosti kõrvalõ süvväs väikeisi klimpe. Ega söögi manu süvväs harilikku valgõt saia, nii et reisi lõpus tull’ joba väega leeväisu pääle. Söögi kõrvalõ võit võtta frötsi, miä om veinijuuk, kon seen üts osa veini ja kats ossa mullivett. Vai sõs limmunaati, miä om värskilt suurõ klaasi sisse tettü ja kon seen om marjamahla, tsitronilipsukõisi, jääd ja mullivett, tõnõkõrd ka vehvervendsilehti vai viinamarju. Keefirit sai kah, a tuud müüdi ja süüdi nigu jogurtit topsi seest luitsaga.

Vein tulõ muidugi Tokaj liinast. Tävveste kogõmalda ollimi ütest veiniärist üten ostnu üte kõgõ parõmba veini: makõ kuvvõst viinamarjasordist tettü Tokaji Aszu. A hääd veini tetäs ka suurõ järve Balatoni veeren.

Ungari om nigu Setomaa

Bussiekskursioon vei meid Ungari edimäste pääliina Esztergomi, ja umbõ ilosalõ paika Visegradi. Giid kõnõl’ lühküle är Ungari aoluu.

Ungari saatus om üttemuudu Setomaaga: 2/3 inneskidsest Ungari kuningriigist võeti pääle I ilmasõta är ja anti tõisilõ riikele. Ärvõetuidõ maiõ pääl kõnõldi inämbäste tõisi kiili, a mitte õnnõ. Parla eläs Ungarin ligi 10 miljonni inemist, a lähiriiken, inneskidsen Ungarin 3 miljonni ungarlast. Ka Visegradist üle Doonau jõõ paistu Slovakkia ungarlaisi liina ja külä.

Maal põnõvamb ku liinan

Liina viidi meid kah: kõrras saimi nuhuta pääliina Budapesti õhku. A sääl meil pall’u aigu ümbre kaia es jää ja tuuperäst ka midägi põnõvat es näe. A maal näimi külh: vannu traktorit, hainakuurmat, kon hobõsõ iin, maisi- ja päävälillinurmi, arbuusi-, kürvidsä- ja meloninurmi, viinamar’amäki, lehmä- ja hobõsõkarju, tii veeren virsigumüüjit, parvõ üle Tisza jõõ. Ilusat sinist Doonaud ka näimi. Ja suurt-suurt avarust hindä ümbre.

Tagasi tullõn otsõmi iks uma paksõmba rõiva vällä ja aimi sälgä. Kuigiviisi olli ka latsõ edimädse koolipäävä üle elänü ja tõsõ koolipäävä alostusõs seivä katõ suupoolõga Ungari pekki Eesti musta leevä pääl.

Fastrõ Mariko


Doonau om pikkusõ poolõst tõnõ jõgi Euruupan ja juusk läbi kümne riigi. Tan pildi pääl juusk jõgi Visegradi liina man Ungarin. Fastre Mariko pilt

Jaga seod artiklit