Viitinä järve veeren om üts arvada suvilaumanikust liinamiis uma prügükasti pääle kirotanu sõna LIINAMEHE. Või mõtõlda nii, et tuu om üte liinamehe (suvila) prügükast. Õigõ kah: ku külä pääl teedäs õnnõ ütte liinamiist, sõs nimetiidüslikult ütelden eristäs sääne nimi tedä tõisist väega häste. A ku tuul mehel trehväs näütüses olõma naanõ, kinka nimi om Liina, sõs om tegemist üte umbõ nall’amehega. Kah’os olõ-õs kedägi koton, et kõgõ kotsilõ täpsembähe perrä uuri, a illos võrokeeline silt om tä mõlõmbal juhul.

Fastrõ Mariko


«Liinamehe» sildiga prügükast. Fastrõ Mariko pilt

Jaga seod artiklit