Säitsmekümnendil aastil sai pall’u käütüs Kaika Lainõ poolõ. Ummi ja võõrastõgõ.

Ütskõrd lätsimi jäl imäge sinnä ja ma võtsõ hindä jaos ka potsigu salvigõ üten. Ma olli tuukõrd sälläge hädän. Tükse valutõmõ ja es lasõ rassõt nõsta.

Ku tä imäge ütele poolõ sai, kaipsi ma umma hätä. Laine läts potsikugõ jäl tõistõ tarrõ, nigu kõgõ. Esi ai mukka juttu. Tagasi tullõn tä opas minnu. «Määri õdagu sälg salvigõ sisse ja tuu käege, millege määrit, viä jutt kundsani. Sõs lätt valu säält vällä. Õdagu tei, nigu tä opas’, a es nakka kundsa vidämä. Ai taivakõnõ, tõnõ päiv oll’ mul sääne sällävalu, et mine vai arsti manu. Kannati kuigi är, a rohkõmp ma inäp es julgu määri.

Allõs pääle tuud naksi uskma, et Lainõl oll’ iks annõt ravitsõmisõ pääle. A toda ma es julgu kunagi telle üteldä, et ma es tii nii, nigu tä käskse.

Lainõkõnõ sääl korgõl pilve pääl, anna mullõ andis, et ma tuukõrd sinnu es usu!

Niklusõ Mare

Jaga seod artiklit