Tulõva nädäli om tähtsä päiv: Eesti riik saa 100 aastakka vanas. Inne suurt sünnüpäivä om paslik miilde tulõta, kuimuudu vanastõ pito oodõti.

Raamadu «Kuiss vanal Võromaal eleti» perrä om Ortusõ Mari Veriora vallast kõnõlnu niimuudu:

Vanast oodõte pühhä ja pito pikil silmil. Pito oodõte väega tuuperäst, et sääl sai nal’atada. Lõbu ja nali oll’ vanast väega moodoh. Tüllü ja kakõluiise pidoh vanast pia kunage es tulõ, nigu nüüd omma. Tõõne asi, mis pito vanast viil nii väega oodõte, oll’ tuu, et pidoh saade pall’o parõmbide süvvä ku kotoh süüde. Kodonõ süük oll’ vanast õks väega kehvä. Lihha näit väega harva, pääle ruvva ja jaahukördi õks muud lavva pääl näeke es. Latsil oll’ no pidost nii suur rõõm ja häämiil, et tuud mõista õi inämb är seletädä. Pääasi ja uutmine oll’ kõõgil õks tuu, et pidoh saa nall’a ja häste süvvä.

Rahmani Jan


Rahmani Jani pilt

Jaga seod artiklit