2-DVD «IV Uma Pido»
Võro Selts VKKF 2016

Perämädse Uma Pidu video esitlüs oll’ vällä kuulutõt Varbusõl ja tuus aos pidi ma kotun video ilusalõ läbi tüütämä, et rahvalõ asjast tsipa kõnõlda.

Mis sääl õks, kai DVD läbi ja laiudi kässi: pidu nigu näid innegi om peetü. Edimält ei saa vidämä jne. 60 aastat tagasi lauli mehe torssunu nägudõga «Au kolhoosikõrralõ!», nüüd laulva nõna raamatun kinni, et «suur kuionu puu om Peräniidü veereh mõtsah». Näö näil säändsesama iin nigu 60 aastat tagasi ja kihäkiil ütläs: «Mi või taa asja jo är laulda, ku nii tahetas, aga ega taad kiilt õks ei mõista joht.»

Kõgõ pääle kaemalda, laul tull’ vällä ilusalõ, helü ja pildi kvaliteet oll’ ka sääne, et panõ vai 5+. Määnestki toimõndaja kurja kätt kostki vällä ei paista ja meeste morne nägudõ siäst paistus ka ütsikiid, kiä ilmselgelt laulmist nautva. Vot noid vast olõs võinu tsipa lähembält kah näüdädä.

Tõsõst küllest: mõni miis hoit’ raamatut nõna all ka sõs, ku es olõki määnestki teksti (lal-lal-laa vai umbõs nii).

Latsiga oll’ tävveste tõnõ lugu. Näil olli näö rõõmsa, kibõna silmin ja sõna (inämbüste) pään. Ei tiiä, kas tuu mõjju meestele vai miski muu, aga edespite läts’ näide olõmine ka rõõmsambas ja lahedambas. Või olla oll’ asi ka tollõn, et laulu lätsi rõõmsambas. Kõgõ (kahju)rõõmsamb laul kõnõl’, et pruut läts’ marslasõlõ mehele, kuna tol om paremb autu (uhvu), nüüd hingäs läbi toru (paras tälle!). Vot tuu pand’ rahva elämä.

Umaette teema paistu rahva siän olõvat tuu, kuis Vaheoja ja tõsõ Puhhi laululõ ja lauljile sisse sõidiva. Mis sääl õks, pidudõl harilikult kiäki õks lamisõs vai tsibõrdas maan ja rüük, et hindäst märku anda. Kui tälle panda viil kidra rinna pääle, om asi pall’u soliidsemp, tuu mii näimi är.

Ausalt üldä ma küll näide laulust üttegi sõnna arru es saa ja es taipa eski, kas tekst oll’ eesti-, läti- vai võrukiilne, aga tuu ei olõki tähtsä. Ma es eräldä üttegi sõnna ka säält, ku naasõ tekki latsilõ tsirguhelüsiid. Nii et ollu mu olõmine, ma olõs nimä Winny Puhhiga kokku vai ütstõsõ perän esinemä pandnu. Kõik saanu arru, et järjepidevüs pidä.

Publikumi hulgan es paistu joht määnestki esitegemiserõõmu vai säänest tahtmistki olõvat. A või-olla, et oll’gi, lihtsält es näüdädä.

Mul lei õkvalt silmi ette, kuis Antslan üts miis kannipuie pääl rütmi lei ja terviid lugusiid mänge. Tull’ silmi ette ka üts peris ammunõ pilt, kuis miis kõnde kässi pääl, lill hambiin (vai kõrva takan), ja vei umalõ (süäme)daamilõ. Esi laul’ viil «Tiritombat».

Mis viga, kas käe omma nõrgas jäänü vai? Vai om midägi väega rassõs lännü? Naisi man ei tohes kül viga olla, kül nimä olõs lille vasta võtnu ka nüüd.
Nii jah, ma mõtli: säändsiid «eksprompt» etteastiid pidänü edimält peris etendämä, ja Winny Puhh noid ei asõnda.

Üts teema om koorijuhte teema. Kui seo pidu jääs ja vällä ei koolõ, sõs naatas ka meil lemmik-koorijuhte püüne päält kässi pääl minemä kandma. Midägi ei olõ tetä, rahval om vaia Juhti, ja edimält või tuu olla kasvai koorijuht.

Püstkua-kujund ai mul edimält meele peris kurjas. Kõgõpäält: tuli om jo püstkua sisen, mitte 10 m kavvõndan. Tulõ man piät istma vanamiis tokiga, kelle kätte latsõ vajadusõ perrä halgõ andva. Niimuudu köüdetäs põlvkundõ kokku ja hoietas rahvast alalõ.

Õnnõs kai ma DVD-d tõist kõrda viil ja näi mõnd asja, midä innembä tähele es panõ. Sääl oll’ Imä, Esä ja kats Last. Vanaesä oll’ arvada koolu ja vanaimä hooldõkodun. Hooldõkodulõ, teedäki, piät kõvastõ masma, nii sõs läts’ Esä Soomõ (sepä?) manu sulatsõs. Tagasi tullõn es tuu tä mitte mõõka, a televiisori, mis lõigas’ jala alt viil kimmämbält ku Kalevipoja mõõk. Kõgõpäält jäie latsõ jalutus, nii et Imä, kel eski säidse ammõtit, pidi nüüd viil tuld ka tegemä (tuu ähvärd’ vahepääl är kistuda).

Hallõ lugu oll’ tuu, et rahvas es paista tuust püstkua-saagast muud taipavat, kui et ilusa verevä lindi olliva.

Tuu kõgõ pääle ma ütlä tegijile lohutusõs, et eesti (ja eriti võru) rahva siitmiseperiood omgi inämb-vähämb kümme aastat. Kui sa näile midägi etendät, mis su hindä arust om hää, sõs niä käändvä sällä ja nakkasõ naabriga juttu ajama. Kümne aasta peräst, ku sinnu nägevä, nakkasõ «kitmä»: oi, sa ollit «iilä televiisorin», mi kõik näimi, kül oll’ huvitav ja illus. Kui täpsustämä nakkat, sõs saa selges, et jutt käü kümne aasta tagutsõst lindistüsest, mille pääle nimä tuukõrd sällä käändi.

Aga nii käügi inemiste (maitsõ) kasvatamine, siin tulõ mängu mõju ja vastasmõju säädüs. Tuu säädüs ütläs, et egalõ mõjulõ om olõman vastasmõju (vällä arvatu olukõrd, kon mõju om väega nõrk vai tedä ei panda tähele).

Uma Pidu lavastus oll’ hää kõgõpäält tuu poolõst, et tegelikku sõnumit es panta tähele.

Küll kümne aasta peräst mõni joba pand. Või-olla et nuu 100 000, kiä põrõlt vällämaalõ pagõnu, pandva joba põra. Ma arva, et seo DVD olõsi näile põrõlt väega asjakohanõ.

Pulga Jaan
Pulga Jaan,
võrukõnõ

 

 

 

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit