Minevä nätäl tõi inemiisi jutu sisse teema pessäsaamisõst ja pesmisest. Üles tull’ tuu juhtumisõga, ku Tal’na liinan Tarandi Indrek EKRE protestimiitingul lava pääle ronisi, mikrofoni haardsõ ja meeleavaldajidõ meelest ulli juttu mikrofoni sisse rüükse, mille pääle rahvahulk tä lava päält alla kaksõ, paar kõrda jalaga andsõ ja kõvva läbi sõimas’.

Kuigi täämbädsel aol om egäsugumanõ füüsiline karistaminõ halvas toonis, naksi märkmä, midä vanarahvas säändsen olokõrran tennü olõs. Mullõ tunnus, et vanarahvas olõs Tarandit lihtsäle ullikõsõs pidänü ja pruuvnu täst tassakõistõ ja rahuligu meelega valla saia. A seokõrd ja täämbädsel aol läts’ tõistmuudu.

Olkõ tan juhtumisõn pessä saanu sündünü ull’ vai ullimängjä, üts om selge: ullikõist ei pessetä! Ullikõisi om iks kõgõ mi hulgan olnu ja innembi om näide pääle kaetu väiku halõtsõmisõ ja trüüstmissõnaga, et jummal hoit ullikõisi. Tuud vanarahva tarkust om mõistlik ka täämbädsel aol meelen pitä.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Jaga seod artiklit