Pästeammõt om vällä kuulutanu tulõohtligu ao. Inemiisile pandas süäme pääle, et luudusõn tuld teten tulõ väega ette kaia. Joba om juhtunu ka hirmsit tulõõnnõtuisi.
Mõni hindä meelest vaimukamb tegeläne om vällä paknu ka tuu, et tulõohtlik aig kuulutõdi vällä tuuperäst, et riigitüüri man omma muutusõ. Kuigi periselt paistus, et inemise omma taast pikäst poliitigategemisest är väsünü. Tuud kinnitäs minevä nädäli päältkuultu jutujupp.
Rahaautomaadi saban löüdse üts naistõrahvas vasidsõ mündi. «Kiä kopkast ei korja, tuu rublat ei saa,» ütel’ tä uma kumardamisõ õigustamisõs ja parand’ hinnäst õkva: «Eurot!» Säändsest as’ast olõs võinu edesi minnä jutt rahast, a ei.
Miis, kiä rahalöüdjä sälä takan saisõ, vei kõrraga jutu poliitiga pääle. «Peris villänd om joba taast, miä sünnüs.» «Villänd jah,» jäi tulõvanõ euroumanik nõuhtõ. «A olõ-i hätä,» trüüste teema üleskiskja hinnäst ja tõisi. «Pääasi, et paugutamist ei olõ, nigu sääl Ukrainan.»
Säändse mõttõ, murrõ ja trüüst paistusõ olõma inemiisi pään seol aol. Tulõohtligul aol.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja