Tulnola Hengo sündü 16. rehekuud 1897 Võromaal Navi külän. Timahava saa sis 120 aastakka taast. Latsõn ja noorõn iän oll’ timä nimi Zuhna (Tschuhna) Hugo. 1922. aastagal võtsõ timä kõgõ vahmiiliga talokotusõ Tulno perrä vahtsõs nimes Tulnola ni lisas 1936. aastagal muutsõ tä Hugo Hengos.

Koolin käve tä poiskesen Väimärä Rammuli koolin ja ildamba Võrol Aleksandrõ gümnaasiumin. Seo jäi täl lõpõtamalda ni papõr saamalda selle net oll’ käümän edimäne ilmasõda ja nuur miis sai muidoki võetus Vinne väkke. Sääl sai timäst pia lipnik, tähendäs ohvitsiir. A sõaväläle timä Vinne väen jovva es. Tiinse kompaniipäälikün Pensa kupõrmangun tagavaraväen. 1917. aastaga süküs tõi timä kodomaalõ tagasi. Ku alost’ vabaussõda, sai mihest õkva ohvitsiir kolmandaman rügemendin ja nii ta käve läbi kogo sõatii. Pedi miis õks olõma ausa sõamiis, tühä iist anda es talokotust, a timä sai seo Põlgastõ nukast. Tälle anti kah Vabausrist, I liigi 3. järk. Esi tä suurt arva es hinest ku sõamehest ni kirot’, et timäst iks hääd johtjat olõ es. Oll’ sis tuuga kui oll’.

Tulnola Hengo 1922. aastagal.
Pilt Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

Egäl johtumisõl oll’ Tulnola edesi sõaväen ja timä panti ammõtilõ Pärno liina 6. rügementi. Sääl tä oll’ ohvitsiir mitmõ kotusõ pääl kooni 1928. aastagani. Sis kutsuti miis Tal’nalõ ja vabaussõa aoluu komitiihe tüühü.

Pärnon oll’ timä 1922 naasõ võtnu ja 1923. aastagal oll’ poig Valdur sündünü.

Tal’nan sai Hengo tutvas taarausu seldskunnaga ni timäst sai usuütisüse Hiis liigõ ja üts seo johtjist. Seo oll’ väega rahvahuse miilt tegemine ja Tulnolalõ oll’ tähtsä nimelt seo: rahvuse vaim ja vaba ni võõrist mõotuisist puhastõt miil.

Kõgõl seol oll’ ots pääl 1940. aastagal. Tulnola tekk’ läbi kõik neo hädä ja õnnõtusõ, miä saiva osas Esti ohvitsiirkunnalõ. A vet täl läts’ viil häste, võid nii üldä: timmä panda es saina viirde, nigu pall’oga näist as’a lätsi.

1945. aastagal sai tä 10 aastakka sunnitüüd ni viis aastakka asomist. Kodomaalõ sai tä tagasi 1956. aastaga süküskuun. Sõs oll’ tä vaivalt elon, kopõrd’ tokiga ja hambit olõ es suun. Ummõtõ oll’ timä tervüse põhi niidä kõva, net sai jala vahtsõst ala ja elli viil kolmkümmend aastakka.

Tulnola Hengo oll’ iks kangõ ja ausa miis. Kõgõpäält esti miis ja nimme taa kohos Esti iin vei tä pääle muu kavvõhõlõ kodokandist, är Võromaalt. A tä om kirjä pandnu mälehtämiisi kooliiäst ja seo om väega hüä vana võro kiil. Pall’o sõnno ni ütlemiisi ja väega antsak lugu, ku latsõ õdagu koolin kutsõ vällä vanahalva ja seo tull’, a peräst oll’ iks hoobis vallasant.

Seo aastak sündümise pääväl 16.10 panti kirätahvli taa maja pääle, kon tä Pärno liinan elli. Tahvle tei valla Hengo latsõlatsõ ni as’a takan oll’ kindral Laidoneri muusõum. Õga mi rahval olõssi ei nii hüäd vabaussõa aoluku, ku seo man ei olõs tüüd tennü Hengo. Tä oll’ külh sääne miis, kiä hinnäst kitä es, a tuu tähendä ei, net tä piäs Võromaal unõhtõt olõma.

Elleri Kalle


Mälehtüstahvli vallategemine 16.10.2017. Pildi pääl Tulnola Hengo latsõlatsõ Tulnola Timo ja Järvekaldi Merike. Heinapuu Andrese pilt

Elleri Kalle kõnõst kirätahvli vallategemise man:

Hengo! Maior Tulnola! Mi olõ taha kokko tulnu, net säädä seo maja saina pääle kirätahvle, net mälehtä so elämist tan majan ja Pärno liinan.

Ma olõ Võromaa miis nigu saaki, mino kodokotus om Vahtsõ-Kasaritsan Verijärve perve pääl. Arvada, net võro kiil oll’ sullõ iks kõgõ lähkümb ja seo om kah mino kiil ni seoperäst ma tan kõnõlõ seon keelen.

Ku nüüd mõtõlda, kuis sa latsõn Tagakülan ellit, ilma ni inemiisi kait ja uma pääga märksed, sis tulõ mullõ miilde aig inne perämäist sõta ku olli ma väikun poikskõsõn koton Verijärve veeren.
Ku olli suurõ päivä, sis ku päiv om kõgõ pikemb ja üü kõgõ lühkümb ja ku inemise egäl puul teki tuld. Sõs üles Haani pääle kaia sis näid kümniid ku mitte satu tulli, üles Vällämäeni vällä. Ma olõ kimmäs, et saaki kaid pall’o kõrdi Vällämäke ni timä takan Munamäke. Seo om mi kodo.

Vet tast Võromaa mäki ni järvi vaihõlt sa sis lätsid, tullid lag’a ilma pääle, sust sai sõamiis, Esti sõamiis. A poiskõsõiä mälehtämise tulli iks jälki miilde – unõl ni vahh’epääl õdangil – ni avidi ellä ja olla. Vet seo om mi võrokõisi muud, et esti as’a tegemise omma meile väega tähtsä ja kõik mi läämi muialõ naid ass’o aama ja uma kodonuka murrõ ni hädä jääse taha kodonukka maaha.

Ummõdõ võit üldä, net Võromaal viil seo ilma aigu om mihepoigi ni tütriid, mi jaos omma iks tähtsä ja pühä Vällämägi ku kah Pääväpüürdmise mägi, Pühäjõgi muidoki meelega mõista. Ti, inneskidse õigõ ja kangõ mihe olõti iks meelen ku mi tulõ kokko pühhi mäki pääle vai Pühäjõõ viirde. Avitagu seo kirätahvli taa maja saina pääl inemiisil iks meelen pitä sinno ni tõisi Võromaa kõvvu poigi kiä omma Esti ello kõvva avitanu!

Jaga seod artiklit