Ma olli viie-kuvvõnõ. Sai keskkõrvapõlõtigu, kõrv halut’ niimuudu, et pää unnas’ vaihtpidämäldä.

Papa es aja minno ütsä aigu magama nigu harilikult, istsõ vanaimä üsän ja kai telekat. «Don Juan Tal’nan». Nii hää film oll’, et halu tundu väikumb. Kamprihais – kamprit panti vatiga kõrva, mis tuust, et tä es avida.

Don Juan mullõ väega es miildügi. Olli küländ tark, et arvo saia, et tä naanõ om. Tõsõ paistu mullõ veidükese ulli, et nä toda lihtsät asja läbi es näe. Pääle Florestino. Timä sai arvo, mängse tuust huul’mada üten, oll’ tõõsõl puul ekraani mu liitlanõ vai vähembält mu tasõmõga miis. Ma es saa kül arvo, mille nä suurõmba osa filmist laulva, a teno Florestinolõ-Ulfsakilõ oll’ film hää kaia.

Lõppu es näeki, är vaiu. Hummogu heräsi üles. Inne ku silmä valla tei, oll’ viil hirm, et kõrvahalu om alalõ. Kumpsõ käega kõrva, valu oll’ lännü.

Latsõpõlvõkangõlaisi oll’ viil. Kreutzwaldi ja Leegeni nuka pääl elli Egon. Kalamiis. Mõnikõrd suvildõ käve Abeli Ervin täl külän, sõs nä käve kuun Tamula pääl kalal. Juussõmi kõrra sõsaraga näile perrä. Abel käänd’ ümbre. Mõtli, et no nakkas tä kokutama, pääd väristämä, nigu õks… A ei, naarat’ ja ütel’ Egonilõ, et kae, latsõ…

Sõs olli viil Rinne Artur ja Sapožnini Vladimir.

Sõs olli Otsa Georgi matussõ. Telekas virvend’ ja vanaimä iksõ. Ma tiidse, et vanaimä oll’ timäga veidükese tutva. Ots käve suvildõ Võrol, üle Tamula järve ujomisõ võistluisil.

Sõs olli Pärna Endel, Kibuspuu, Krjukov. Viidingu Juhan, Ua Toomas… Pikk nimekiri mullõ tähtsist inemiisist. Õkva oll’ Kuusõ Lembitu.

Mul om sääne tunnõ, et ma saisagi hindä seen kuun umist latsõpõlvõinemiisist. Ku nä kõik är omma lännü, olõ ma tävveste ütsindä. Sääne ands’ak ja tühi tunnõ… Et mis ma no tii, ku mul kõrv haltama nakkas?

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
kurblinõ miis

 

 

Jaga seod artiklit