Tuu olle 2013. vai 2014. aasta sügüse (täpsele tõtõstõ olõ-i meeleh), ku tundsõ, et olõminõ vanah tüükotussõh olle minno otsani tühäs tennü. Tahtsõ midägi muud ku kontorih tuuli nühki, no ja eks himo oll’ pikembä rahatähe perrä kah. Umanuka naasõ kutsiva minno kar’alauta proovilõ, et näil nii inemist vaia. Tüüd ja puhast sitta olõ-i ma ilmahki pelänü, lätsigi.

Kaiõ ja pruuvsõ tüüd suurõh laadah ja sääl, koh lehmä poignõsõ ja tervüst praavitasõ. Mu oppajas trehväs’ üts nuur, a väega as’alik tütärlats. Kõgõ muu man tull’ juuta ka õkva sündünüisi ja veidü vanõmbit vaskit. Sai teedä, et vaskat ja lehmä ei lasta kõrraski kokko ja emäpiimä saasõ vask’ kah õnnõ ütsainumanõ kõrd. Edesi naatas näid juutma pulbrisegoga. Tuu tiidmine oll’ mu jaos suur üllätüs ja mõistatus ütteaigu.

Vähä suurõmba vask’a olli ütehkuuh aiakõsõh, a nuu peris väikukõsõ egäüts eräle lahtrih. Üts näist nägi väega närb vällä. Küsse hindä oppaja käest, mille tä nii armõdukõnõ om. Tuu selet’, et kõik vask’a ei kannata tuud piimäpulbriseko ja taa päävavannunõ vask’ vaagus nüüd elo ja surma vaihõl. Ja nii ollõvgi, et riigli laadatüü kõrraldusõ kotsilõ omma paigah, luudus tege uma tüü ja vaskit koolõs peris tihtsähe.

Ma kaiõ tuud vask’akõist ja süä läts’ väega hallõs. Istsõ sinnä sulgu vask’a kõrvalõ põhu pääle maaha ja naksi eläjäkeist ilestämä. Mul oll’ tuus nunn’otamisõs aigo, selle et ma olli sääl jo rohkõmb huvilinõ ku tõsinõ tüütegijä. Kõnõli vask’alõ, ku tubli elläi tä om ja ku illos olõssi koskil kar’amaal hall’a haina pääl suurõs kassu. Naksi kuiki esihindäst vask’a kõtuviiri tasoma. Tei tuud peris kavva, selle et mullõ paistu, nigu olõs elläi tuust kergendüst saanu. Peräkõrd pasand’ vask’ hinnäst är. Täpsele nii nigu tä sääl kura puusa pääl pikäle oll’, nii tä ka lask’ ja edesi pikut’.

Hõiksi tuu lats’kõsõ kah kaema. Tuu tull’ ja ütel’, et ega taa nigunii elämä ei jää, selle et tä piät vask’alõ viil tuud pulbrijuuki andma, kasvai vägüsi. Ma sõs ütli, et jätämi andmada, et ega inemisel om kah hää kõtuhädäga dieeti pitä. Ei tohtvat juutmalda jättä, ütel’ timä. A kes tuu näge ja tiid, ku mi ei kõnõlõ, ütli ma. Tä esi olõs kah hää meelega jätnü tuu joogi andmada, a kaamõra olõvat ülleh ja kõkkõ saavat perrä kaia. Otsustimi siski andmada jättä.

Järgmäne hummok olle samah laadah proovivõtmisõga nüsmine. Tahtsõ nätä, kuis tuud tetäs ja ai hindä kah hummogu varra jalgo pääle. Päälegi tahtsõ väega teedä, kuis vask’a tervüs om. Tüüline olle sõs kül joba tõõnõ, a tä tiidse, et ma tulõ. Kõgõpäält lätsi vask’at kaema. Tuu olle suluh pistü ja nägi pall’o krapsakamb vällä. Nunn’otimi jäl veedü ja sõs tull’ naada hinnäst tüüga kurssi viimä.

Noist proovipäivist kül tüükotust vällä es kasu, a üts illos mälestüs jäi vask’ast, kelle kõrvaklambri nummõr oll’ 1744.

Epiluug. Mõni kuu ildamba trehvsi ma tuud laadanoorikut ja küsse tä käest, kuis tuul vask’akõsõl lätt. Oh tuud rõõmu, ku tä ütel’, et vask’ viidi joba ammu tõistõ vask’alauta tublis lehmäs kasuma.

Õkva Margit


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Jaga seod artiklit