Latsõpõlv om lahe aig… Niimuudu om luulõtanu Tungla Leelo. Külh timä joba tiid!

Mu latsõpõlv jääs kavvõlõ. Oll’ päältsõa aig – vilets ja vaenõ. Ummõtõ om tuust aost jäänü pall’o ilosit mälestüisi. Egäkõrd vast mitte nii ilosit… A olku pääle. Ellimi Võrosuul jaama lähkün Aida uulitsal esä ehitedün majan. Vahel tull’ sõsaraga kah ummapääd koton olla. Tuu meile miildü. Ku imä pidi liina söögitsekke perrä minemä vai muid asju ajama, pand’ tä ussõ lukku ja käskse hää latsõ olla. Egä kõrd mi lubasi. A kuis asi periselt oll’… tollõst pajataski täämbäne jutt.

Imäl oll’ jäl vaia minnä. Ku tä oll’ lännü, lätsimi sinnä tarrõ, kon olli riiuli. Esä oll’ noorõn Rõbakovi man kängsepätüüd opnu ja praavit’ inemiisi jalavarjõ. Sis es olõ poodist egä kõrd võtta. Esä tüütarõn riiulidõ pääl oll’ rian egäsugumaidsi kängi ja saapit. Noid, mis olli parandõdu, ja noid, mis viil oodi meistrikätt.

«Tsohkatami!» hõisas’ sõsarakõnõ. «Tsohkatami!» hõiksi ma vasta.

Küünütimi riiuli päält maaha uma tsohkasaapa. Nuu olli tuuaigsõ naisi moodukängä loodotška. Pannimi kängä jalga ja naksimi võiki üle tarõpõrmandu aknõ poolõ minemä. Tuu tähendäs, et tsohkatama. Säändse sõna ollimi esi vällä mõtõlnu. Ma olli viieaastanõ, sõsar aasta noorõmb. Kängä olli suurõ nigu loodsigu mi väikeisi jalgu otsan ja es püsü jalan. Vahel sattõmi kängi otsast põrmandu pääle. Tuu kõik oll’ väega nal’alinõ. Sääne asi oll’ meile muidoki kõvva är keeletü. Et kraap põrmandu är. Viil hullõmb, ku tege määnestki vika võõrilõ kängile…

Seokõrd ollimi nal’a ja naaruga üle tarõ tsohkatadõn hinnäst aknõ mano pressnü. Ja mis mi näimi: tiid pite tull’ illos tsäron pääga sinidse kleidiga tütrik. Nii illos, et võisõ kogoni printsess olla… Jä käänd’ õkva mi värtest sisse! Tull’ aknõ ala ja tunnist’ tükk aigu läbi klaasi kängi riiulidõ pääl. Ütel’ sis, et tull’ ummilõ kängile perrä, näüdäs’ käega: näet, noilõ verevile. Nuu olli rihmuga kängä. Teimi aknõ valla ja annimi tütrigulõ kängä. Tä pand’ nä säälsaman hoovi pääl jalga, olli parra. Sis naarat’ meile lahkõlõ ja astõ värtest vällä. Lännü tä oll’gi. Mi sõsaraga ollimi õnnõligu.

Ku imä kodo tull’, kõnõlimi tälle külälidsest. Läts’ tükk aigu, inne ku imä taibas’, mis oll’ sündünü. Ai kuis mi tõrõlda saimi! Vitsaga tsipsada kah… Kuimuudu asi lõppi, tuu olõ-i inämb meelen. Juhtu jo niimuudu, et vannulõ kängile es tuldaki perrä. Elo oll’ edesi lännü, parõmba meelega kanti vahtsit asju. Mis noist vannust inämb. Viil pall’o aigu ildamba videli kuuri all mitu paari säksäaigsit puutallaga kottõ…

Imä löüdse pääle mi tettüt pahandust värte veerest puhma alt rõivast tettü hirmsalõ kakõnu kängäkese ja visas’ mullaunigu otsa. Nuu olli mi printsessi uma.

Valpri Liina


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit