Kõnõldagu no pääle, et mõtsa ei võeta põra iiba pall’u maha, taa kasus maru kipõlt asõmõlõ ja tõist-kolmadõt muudu, peris õigõ naa asja õks egäl puul ei olõ. Egä petäi vai kuus ei olõ siski paiuvõsa, mea paari aastaga niisama suurõs kasus nigu enne ragumist.

Muiduki, tuu om kah hää, et kannistikõ päält lövvät mitu aastaiga maas’kõid ja vauõrmõid, enne ku saksamaa toomõ ja muu sääne elujõulinõ võsakraam marjamaa ärä lämmätäse, aga tsirgõlõ taa ragumise värk õks ei miildü ja mõtsaeläje omma ka veidü nigu pääst segi.

Ku ma lats olli, sis oll’ ilmadu suur uudis, ku kiä mõtsa veeren kitsõkõist vai rebäst näkk’. Kähripinist ennegi kõnõldi, nännü es olõ naid kiäki, kopratammõ näkk’ vääga harva. Niisama oll’ vanaimä üteainu kõrra tarõ lähkül nirki nännü. Ütsainus murdja, kiä lauta tükke, oll’ tuhkru, seeni ku lõksi jäi.

Aga mis põra sünnüs? Tsill’ukõsõ tsirgu, nigu mitund sorti tealasõ, rohevindi ja viil mitma, kedä ei tunnõki, ei lähä suurõmba külä vahel mitma kortõriga maiu mantki terve aastaig kohegi, ütsikuist hekiga ümbre piirõtuist ja uibuaia sisen maamaiust kõnõlamalda. Pesä omma nail kah enämbüisi maiu vahel puhmõ sisen ja aknõst vahitas ütest tüküst sisse.

Põra olõ ma naidõ tsirkõga püstü hädän. Aknõ vahelt tsängutas vallalõ tuu ehitüsvatt, mea jo õmõta süvvä ei sünnü. Ku aknõ all laua takan istu, sis muud ei saa tetä ku naid kõssita. Õkva sääne tunnõ om, et nail om ikäv ja nailõ tege nall’a, et ma naid passi. Ütspäiv ütli: ma tuu teile kostki kassi, kas saa rahu vai ei saa! Arvada om, et ega na ei süü tuud plastvattu, viskasõ nokast maha. Na jo tiidvä, et sääntse ilmaga viil söögimajja üles ei panda, käävä niisama kiusama. A mul om sääne tunnõ, et varsti saat aknõ kõrvalt kah vällä kaia, ku na kõik tihendüse vällä sapitsasõ.

Latsõpõlvõkotun, konh suvõl rohkõmb ja sügüselt harvõmb olõt, käve mitmal aastal tõnõkõrd üüse tarõ pääl sääne mürgeldämine, nigu olõs sääl kari kassõ, kiä rotikarja takan ajava. Medägi nigu veerütedi lae pääl ja sis oll’ jälle juuskmisõ mütin… Üte kõrra näimi kellegi ilusat suurt handa ja sis tiidse üts tutva, kiä ülikoolin luudusainõid opis, üldä, et tuu võisõ olla nugis, et nuu mürräsegi nii armõtudõ.

A tinava sügüse läts’ asi peris imeligus. Kell es olõ viil kuigi pall’u, tulõ palli tarõn ja raadio mänge, ku läts’ valla sääne kobistaminõ ja kratsminõ, et ma ütli mehele, et nüüd om külh nigu sääl Jürissoni Helvi tett salmin, et kähripini karjaga ussõ takan, lasõ mugu sisse elämä. Sai sis patareilamp võetus ja vällä kaema mintüs. Kärp vahtsõ uma ilusa ja lahkõ näoga saina päält vasta. Kas tä es saa õigõt huugu sisse, et kaardõ alt tarõ pääle jouda, vai tekk’ kah lusti peräst tuud transvaali. Mi iist es joosõ tä kohegi ja ku mi ärä tarrõ lätsi, sis oll’ kuulda, et tull’ õks üles. Taa om muiduki kasulik tutvus ja taa eläjega olõs tullu leping alla kiruta, et püüsüs keväjeni sääl, püünd hiiri ja rottõ ja sis ei olõki vaia tarõ pääle mürki panda, a kiäki tiidse jäl üldä, et ega tä paigal ei püsü, käü ütest majapedämisest tõistõ, konh rohkõmb jahisaaki om.

No kähripinne jalgratu om aid muiduki täüs, kiäki oll’ suvõl nännü, kuis šaakal täl pendre pääl maaskõid sei…

Tsirgu ja mõtsaeläje saava arru, et inemise enämb kannu, tsiku ja muid kodueläjeid ei pea ja tahtva nigu asõmalõ tulla, päälegi ku mõtsan enämb rahu ei saa.

Nõlvaku Kaie

Jaga seod artiklit