Kolhoosi aigu oll’ nii, et ku lehmäl oll’ pulli vaia, tull’ autu kodu ja asi sai kõrda. Aga tsiagõ pidit esi kolhoosi tsialauda manu mineme.

Oll’ vast 1988. aasta detsembri. Ilm oll’ peris külm ja lummõ oll’ ka maan. Pidimi viimä immise kolhoosi tsialauta. Saksugõ oll’ kokku lepütü ja nä lubasivõ tsiatalitajagõ tuu tüü är laskõ tetä. Mõtlimi, et mis mi nakkami tedä autu pääle vinnamõ, läämi jala. Tuud maad es olõ pall’u, läbi mõtsa vast kilumeetri vai tsipa rohkõmb.

Miis läts’ leevätüküge iin. Ma vitsakõsõgõ takan. Et ku saisma jääs, sõs kopsa takast. Kos tel õks minnä oll’gi, ku leevälõhn iin ja vahepääl sai suutävve kah.

Mõtsa seen oll’ väiku oja. Tuu oll’ ilustõ kinni külmänü, a sääl lummõ pääl es olõ. Nigu tsiga ijä pääle sai, oll’ tä kõtulõ. Kõik neli jalga külle pääl lajan. Mul oll’ hirm, et nüüd kül murdsõ kondi är. A tä oll’ vakka, es liiguta ka innäst.

Miis pruuvsõ tõugatõ. Ijä nilbõ, es saa. Miis lassõ indä sõs kõtulõ, jala vasta perve ja kässige tõugas’ tsika tagaotsast. Tuu pilt oll’ nii nall’akas, et ma naksi suurõ helüge naardma. Tsiga es küünü viil tõsõlõ poolõ. Tsipa jäi puudu. Miis oll’ sõs mullõ kuri: «Midä sa vahit ja itsitet, tulõ tõuka minnu!»

Nii mi sääl sõs kolmõkõistõ kõtulõ ijä pääl ollimi. A tsia nõna sai vasta tõist perve ja ku edimedse jala joba veere pääle saiva, oll’ tsiga ka püstü. Edesi läts’ joba häste. Aga kodu tõimi kül autugõ, es julgu inamp ijä pääle minnä.

Nüüd aastit ildamb tulõ naar õks pääle, ku mõtlõ, määne pilt tuu oll’, ku mi kolmõkõistõ ijä pääl kõtutimi.

Niklusõ Mare


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Jaga seod artiklit