Nonii, tei hindä pääl pruuvi. Kolisi päält viit aastat Tal’nat nädälis nii maalõ ku viil võimalik, et nätä, ku pall’o ma seo aoga maaelost võõrdunu olõ. Ega ma väega pall’o maal elänü ei olõki, a vanastõ sai suvõ Mõtstagan vanaimä man oltus. Tuust aost om meelen, et hainatego oll’ üts kuradi nuhklus. Parmu ja kiholasõ, higi juussõ, terve kihä süütse hainapuru ja sitikide-mutukidõ peräst.

No olõ nelläs päiv Kikeperän. Paikusõlõ om siist ruusatiid piten 25 km, pluss viil veidükese asfalti, tõõsõlõ poolõ, Torilõ, niisama pall’o. Mobiililevvi ei olõ, kipõt internetti, mis om inemise õigus, kah ei olõ. Aiglast kah ei olõ. Televiisorit ei olõ. Naabri kiudutõdi kunagi minemä, noid ei paistu kah kostki.

Eestläne tahtki tõsõst eestläsest kavvõl ellä, tuu aúa nimi om privaatsus. Ku ostat Tal’na küle ala tõisist kavvõl elämise, sõs mass tuu roppu rahha. No saa tuud asja uma naha pääl pruuvi.

Joba nakka arvo saama, mille maainemise lehmä pei. Mitte piimä, a ütsindäolõmisõ peräst. Võtas hindäle kah, ku kostki võtta olõs. Olõs kellegagi kõnõlda. Ma võti arvudi üten, et tii veidükese kirätüüd, a ei olõ tuu tan võimalik – kiholasõ ja parmu pinisese, ja tuu larm…

Ma tulli vaikust otsma, lasi edimädsel pääväl hoovi päält trimmeriga haina maaha… Tuu oll’ viga. No nakkas hain tagasi kasuma ja mu kõrva ei kannata inämb haina kasumisõ hellü vällä. Mugu krogisõs. Inises, ving ja krogisõs. Ku ma pääle astu, sõs oigas. Ku hinnäst jäl pistü aja, sis ohkas, nigu olõs kuurma alt päsenü. Hummogu sitamajja minnen saava jala likõs. Ainumanõ inemise tekütet helü om tuu, ku sitt sitamajan mulku satas. Tuu helü põrkas mõtsu päält tagasi nigu püssäpauk. Kõrras saa inemise tunnõ. Viil kats päivä, sõs ei olõ inämb midägi sittu. Süük saa õkva otsa. Mar’a ei olõ viil valmis, ubina kah ei olõ.

Kõrval om suu. Arvada viimäne suu Eestin, kohe ei olõ laudtiid ja kaemisõ platvormi tettü. Ma tiis, a laudu ei olõ. Laudtii meelütäsi inemiisi külh. Tulõva saa kilomiitre päält kokko, et suun jalota ja peräst kittä, et omma tsiiru luudusõn tennü. A niisama ei tulõ, laudtii piät olõma, et saas korgidõ kundsõga mülgähtüse viirde vällä tippi.

Inemine om sääne mukav. Saadat tä persele, timä pahanõs är. A sõs viät persele laudtii ja timä tulõ esi, kõnd persest sisse ja vällä ja perän pand Mol’oraamatulõ pildiki üles, kuis tä uma seltskunnaga persen käve.

No istu massinahe ja sõida Paikusõlõ internetti. Kuis taa trööstildä lugu muido inemiisini jõud.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
suvõpuhkaja

 

 

Jaga seod artiklit