1987. aastagal lätsimi tädiga suuhu kurõmarju korjama. Tädi peläs’ armõtohe kahru. Egä kõrd, ku tä ütsindä mar’ast vai seenest oll’ tulnu, oll’ herevillä ja selet’, et ollõv kuulnu kahru möürämist. Esi ahvsõ tuud hellü takah.

Nii sõs karglimi üte mättä päält tõõsõ pääle ja korssimi ilosit suuri marju. Saak oll’ hää.

Ütekõrraga nõst’ tädi pää üles ja silmäs’ mõtsaräbästikku. Ma kai ka sinnäpoolõ ja irvse: «Kas jälleki näet kahru?» Tädi vasta: «Ega nall’a ei olõ, määnegi ropin om.» Ma es kuulõ midägi ja mar’atii läts’ edesi. Kõrrakõsõ ao peräst vahtsõ tädi jäl sinnäsamma kohe inne. Sõs kuuli ma kah selgehe ossõ räginät. Märgodi, et tuu nali kisk peräkõrd tõtõs. Arvssi, et sääl kimmähe määnegi mõtselläi om. Tädi litsõ kodo poolõ, nigu jala võti. Ma lasi takah ja vahe õks taadõ tuud «hirmukotust». Tagasitii pääl kuulimi jämmet kahru möürämist. No ku sõs vidinä sisse võtimi. Vaava suu pääl mättide vaihõl kaot’ tädi seerigu jalast, lask’ niisama suka pääl edesi. Ma vähäkese otsõ jalavarjo, a as’alda, hirm võtt’ võimu är. Vahel kävemi nõnuldõ, poolõ mar’a kattõ ärki, pressemi õks kodolõ lähembähe.

Ku suust vällä joudsõmi, ollimi nii väsünü, et istsõmi veidü. Märgotimi, et kahr nii ruttu üle suu õks meile perrä ei jovva.

Tädi kahits’ umma vahtsõt seerikut ja vahtsõ õks tuud kotust, kost kahru helü kuuldu.

Äkki tädi röögäht’, nigu olõs hüürläne tsusanu, karas’ üles ja kogõli: «Kae, ka.. ka… kahr omgi…» Ma vahe kah, kasvai silmä pääst. Pikapääle näigi, et säälsamah räbästikuh ist kahr tagakäppi pääl, õkva nigu pini.

Suurõ hirmuga ragistimi läbi mõtsa tulõkit. Ku uma kodo jalajat jo näi, sai kerembäle hingädä. Poolõ korvi marju ja tädi seerikuga võisõ hüväste jättä, a tuuiist pässimi eloga.

Liira Singa

Jaga seod artiklit