Vanaimä ja hiire

Vanaimä tarõst kostõ paprõkrõbinat. Pojatütär trehväs’ tuud ussõ takan kuulma ja juusk’ vällä vanaesä mano, kes muro pääl vikatit pinse.
«Vanaesä, vanaesä, vanaimä tarõn omma hiire. Krõbistasõ mis jälle,» kaivas’ lats.

«Peläku-i midägi, latsõkõnõ,» trüüste vanaesä. «Vanaimä vaht Ameeriga siipi ja sääl man jõhkatas kompvekke süvvä. Tuu krõpin tulõ kompvegipaprist.»

Liivast pudõr

Sõa-aol oll’ elo väega vaenõ. Talomiis läts’ laatu, ost’ kotitävve jahhu: saa leeväpätsi kütsä ja jakkus suurõ perre viiele latsõlõ pudros kah.

Kodotii pääl vankrin koti pääl istõn mõtõl’ miis, mille taa jahu nii külm ja kalg om. Tull’ vällä, et kaupmiis oll’ tälle jahu asõmõl liiva möönü. Miil hapu: liivast putro ei keedä! Jahust ja rahast ilma, petjä kaupmiis umma tiid lännu.

Üts väiku trüüst oll’: vast löüdü mõni ull pääle timä viil.

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us