Laiskus mass’ kätte

Kopra paisuti ujakõsõ niipall’o üles, et suurõ vihma aigu uhtsõ vesi minemä nii tii ku seoilma-aigsõ kerge truuba. Tiitüülise lätsi truupa otsma ja löüdse tuu kõvastõ allavuulu üles kah.

Truuba-toron oll’ väiku risuunik seen. Tüülise es viisi naada tuud rissu vällä kiskma ja naksi toroga minemä. Kuuli, et toro seen om nigu määnegi krõpin, a es tii tuust vällägi.

Jõudsõ õigõ kotussõ pääle ja naksi truupa paika pandma. Kõrraga hüpäs’ toro seest risuunikust vällä vana jürre kobras, virot’ hannaga kõrra vett pite ja oidu minemä.

Oi tuud vandmist, et pahandusõ kõrraldaja sai kodo tagasi tuudus!

Lihapalakõnõ

Kasaritsa miis tull’ sõbra sünnüpäävält, esi tsommin. Miis oll’ lavva päält karmanni tsusanu lihapalakõsõ, et tuu koton är süvvä.

Nõnarätti otsõn sattõ liha maaha. Oll’ vihmanõ ja pümme sügüsene üü, midägi es olõ nätä. Miis naas’ tiiraa pääl kobima, et lihapalakõnõ üles otsi. Peräkõrd jäi tälle peio kunn, kes naas’ suurõn hädän hellü tegemä.

«Röögi pääleki, a ma tiiä, et olõt liha ja ma süü su är,» ütel’ Kasaritsa miis ja astõ rõõmsalõ kodo poolõ.

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us