Kost tuu raha tulõ?

Mi hoovi mutiklubi nigu kõik Eesti rahvas lätt vasta valimiisilõ. Alma om sääne, kiä kõgõlõ, midä üldäs, perrä kitt.
Tuuperäst miildüs tälle Kallasõ Kaja jutt, ku häste nakkas minemä vannul vai väikeisi latsiga perril. Vai EKRE poissõ lubadusõ, kuis rahvas rikkas saasi. No tuu jaos om kah rahha vaia.

Milla vastapite kahtlõs kõgõn. «Ma ei saa arvu, kost tuu tohutu suur raha vällä võetas,» porisõs Milla telereklaamõ kaiõn-kullõldõn.

Õnnõs om mutiklubin ka Lonni, kink elotarkus om mõnõgi as’a klaaris tennü. «Kül tuu mi hindä raha om,» rehkendäs Lonni. «Nõstõtas massõ vai, viil parõmb, märgotõdas mõni vahtsõnõ mass mano. Rahha tulõ robinaga!»

Noh, aig and arotust…

Plagiaat

Vanaimä uursõ postkasti pantuid valimispaprit. Kõik tundu tutva nigu mineväl ja ülemineväl kõrral. Iks säändsesamadsõ makõ lubahusõ.

Vanaimä ohas’. Kas tä järgmiidsi valimiisi inämb nägegi? Pia katõssakümmend aastakõist joba kukil… Latsõlats, nuur tudõng, saisõ säälsaman man. «Tütrepujakõnõ, kuis toda kutsutas, ku inne valimiisi egä kõrd trükütäs üte ja nuusama lausõ?» küsse vanaimä. «Plagiaat!» tull’ latsõlatsõ suust virk vastus. Tuud sõnna oll’ vanaimäkene kuuldnu.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit