Savvamehe äpärdüs

Taa lugu juhtu Vinne ao lõpupoolõ. Miis sõit’ iispäävä hummogu uma autoga liina poolõ. Risttii pääl pidi sõitja kinni ütiskundlik liiklusinspektri. Sääl oll’ innegi joodikit püvvetü. A seokõrd paistu kavvõlõ, et savvamiist hinnäst vaivas’ pohmell.

No jalgu pääl tä püsse ja kõnõlda kah sai. Tä küsse roolin olõja käest, kas tuu viina om joonu. Roolihoitja vastas’: «Iks olõ!» Savvamehel läts’ nägo naarulidsõs, tä kammand’ mehe umma massinahe. Sõit läts’ liina, et mehe promilli üle mõõta ja protokoll tetä. Joodigu kinnipidämise päält võisõ eski preemiät saia…

A inspektsioonin sai selges, et autot juhtnu külämiis olõki-s pur’on. Kuis sis nii? Miis selet’, et uman pikän elon om tä viina joonu külh. Perämäne kõrd oll’ pääle tüünädälit kolm päivä tagasi, ku naabrimehega sai paar pitsikeist võetus. Ruuli tä pur’on pääga joht ei roni…

Ütiskundlik inspektri oll’ perädü vihanõ. Pall’o aigu kullu jahmõrdamisõ pääle, a tulõmit ei määnestki. Midägi hääd oll’ kah: vahepääl oll’ savvamehel pää selges saanu.

Sisemäne kütmine

Vanaimä läts’ tütrele küllä. Tütär elli vanan katõkõrdsõn puumajan. Nigu kombõs, võtsõ memm saapa jalast. A jala naksi külmetämä, selle et põrmand oll’ külm. «Kas alomadsõ naabri ei kütä tarrõ sukugi?» küsse küläline. «Ei, näil om sisemäne kütmine,» tiidse tütär maja kirivä seltskunna elo umaperrä.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit