Agitaator viiga hädän

Nuu ammuskidsõ suvõ olli ilosa. Päiv paistu ja vihma sattõ harva. Tammula järve viir oll’ rahvast täüs – päävävõtja, ujoja ni tsuklõja. Kõigil tull’ silma pääl hoita. Toonaskinõ vetelpästepäälik kuts’ ammõtihe uma noorõ sugulasõ.

Poiss saisõ vetelpästeputka rõdu pääl ja karist’ läbi mögafoni, et kiäki es ujonu välläpoolõ ettenättüt piirkunda. No tedä sai tuu suvi iks pall’o nätä-kuulda. Tuuperäst naati tedä Agitaatoris kutsma.

Mõnikõrd patsiirse poiss tähtsähe basseini silla pääl ni näüdäs’ päivä saanu noorõ iho illo. A mitte kunagi ja mitte kiäki es näe nuurmiist järven. Perän tull’ vällä, et Agitaator es mõista ujjo.

Kavval mõtsatsiga

Jahimiis vinnas’ kodo imäst maaha jäänü mõtsatsia põrsa. Pere kasvat’ tedä luti otsan ja tsiga käve nigu pini perrerahval takan.

Ütspäiv pässi tsiga vällä ja pand’ mõtsa. Mõtsan istõ seenelidse ja võti kihäkinnitüst. Tsiga tund’ leevälõhna ja läts’ mano – oll’ harinu, et inemise andva peost süvvä.

Seenelidse hiitü hirmsahe ja joosi suurõ rüükmisega katõlõ poolõ: mõtsatsiga, mõtsatsiga! Tsiga naas’ rahuligult maaha jäänüid võiuleibu mekmä.

Jaga seod artiklit