Kliimapagulanõ

Memm ja taat käve kõgõ liinan katõkõisi käest kinni hoitõn. Ütist ello oll’ jo päält poolõ saandi elet. A as’al oll’ uma proosalinõ külg kah. Pikki aastidõga olli memme jalakõsõ kehväs jäänü. Tä kõndsõ väega tassakõistõ ni vässü är. Tuuperäst käü viimätsel aol taat ütsindä poodin.

«Mille nii? Kas memmekene om haigõs jäänü?» uursõ tutva murrõga.

«Ei olõ haigõ. Tä naas’ kliimapagulasõs,» ütel’ taat.

Edimält ai kõva tuul ja lumõlopp memme tarrõ. Sis tulli harinõmalda kõva külmäkraadi. Hää om istu lämmän tarõn tiidmisega, et nilbõ tii ja külm ilm jääse välläpoolõ kodosainu. A kavvas säänest hääd ärolõmist jakkus? Kevväi viil kavvõn…

Massinaga tii pääl hädän

Lõuna-Eesti sovhoosin sai nuur kar’akõrraldaja hindä kätte villise. Sõitmist oll’ tüü peräst peris pall’o. A tii olli säändse nigu olli. Ütskõrd ruusatiid pite sõitõn käänd’ massin kurvõn küle pääle. Nuur as’atundja naas’ murrõga ümbre sõiduriista kõndma ja märgotama, midä edesi tetä.

Parajalõ trehväs’ müüdä sõitma sõiduoppaja keskkooli aost. Tuu miis naas’ õkva kokutama, ku mõni asi tedä herkväle ai. «Ku-ku-kuradi Volts,» hõigas’ inneskine oppaja umma kunagist koolipoissi näten. «Kas ti sovhoosin sis kanalit ei olõki, et massinat põh’a alt kaia? Tan keset tiid ei olõ seo hää plaan,» lugi tä sõna pääle.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit