Ku kajagu kõndsõ jalaga

EPAn, parhillatsõn maaülikoolin, tüke tudõngi nädäli algusõn ildas jäämä vai peris puuduma.

Üts Hiiumaa poiss ilmu loengulõ tõõsõpääväl. Oppaja küsse, mille tä eelmidsel pääväl es tulõ. Hiiumaa poiss selet’, et tuul oll’ kõva ja praam es liigu. Oppaja, kinkal oll’ tudõngidõ võlsmisõst viländ, kahtlust’: ku kõva tuu tuul iks olla sai? Tudõngipoiss es olõ suu pääle sadanu ja ütel’: nii kõva, et kajagu es jõvva linnada ja kõndsõ kah jalaga.

Vinne kiil vidi alt

Vinne aol käve koolilatsõ sakõst huvisõidul Leningradin.

Seo lugu juhtu kongi söögikotussõn. Väiku paiga koolilatsõ olli pikän söögisaban. Üts poiskõnõ kullõl’, midä iinpuul küsütäs: timä vinne kiil es olõ nii hää. Tuu ruug, midä kõgõ rohkõmb telliti, kõlasi sisinä muudu. Ku tä leti iin saisõ, ütel’ julgõlõ: «Siski!» Söögijagaja läts’ näost vereväs ja nõstsõ kulbi üles, et küsüjäle virota. Poiss hiitü ja naas’ midägi putõrdama. Söögijagaja visas’ taldrigu pääle viineri nigu tõisilõgi.

Tuu poiskõnõ es saa edimält arvu, midä tä võlssi tekk’. Üts targõmb selet’ sis, et olõs pidänü ütlema: sosiski. «Siski» tähendäs naistõrahva rõndu.

Söögijagajal olli väega suurõ rõnna ja sääne küsümine võisõ tä vihatsõs aia külh.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit