Tossu Tilda pajatusõ

Raadio avit’ naist võtta

Abielopaar tähüst’ ummi hõpõpulmi üten küläliidsiga pidolavvan. Nä kõnõli, kuis näist paar sai.

Tütrik miildü poisilõ väega, a kõik poisi jutu timäga ütist ello alosta olli ku tuuldõ linnanu. Iks oll’ tütrigul kavaluisi, kuis poisist vallalõ saia. Ütskõrd, ku poiss tull’ jäl naasõvõtu-jutuga, ütel’ tütrik: «Õkva lää sullõ, ku soovit mullõ raadion juubõli puhul õnnõ!»

Raadio võtt’ õnnõsuuvõ vasta tuukõrd säitsmekümnendäst eloaastast pääle, a tütrigul oll’ tulõman kõgõst katõkümnes sünnüpäiv. Sääne asi võtt’ poisi murõligus. A nõunolõk oll’ jo olõman ja pää tull’ tüüle panda…

Tütrigu sünnüpääväl loeti raadion ette õnnõsuuv Maie-Loviisele timä suurõ juubõli puhul kalli noorõpõlvõ sõbra puult. Egäs juhus oll’ poiss tütrigu nimele mano pandnu tõõsõ, et olõs rohkõmb vanainemise muudu, ja eloaastidõ numbri jätnü ülepää märkmäldä. Läbi läts’! Tütrigul es olõ inämb kohegi päsemist. Edesi läts’ nigu lepädse riiga ütitsel meelel ütitsen koton.

Söögivahetunnin

Illos kommõ nõud, et söögilavvan ei pudrata. Sääne nõudminõ oll’ üles tähendät ka kooli iinkirjon.

Jutt om ütest väikust maakoolist Võromaal. Söögivahetunnin tükse üts ku tõõnõ lats midägi ütlemä. Ku jutukõmmin lavvan läts’ suurõs, segäsi kõrrapidäjä oppaja vahelõ: «Põrsa kah mõistva tassamba süvvä!» Tükk aigu oll’ ruumin vaikus. Nika ku üts julgõ jutuga poiskõnõ nimmas’: «Väiku kitsin um põrssil kah.» Poiskõnõ oll’ maalats ja tiidse häste, et immise man umma nissa otsõn tsiapõrsa kidsisese ja ruigasõ. Midä oll’ oppajal, kah maainemisel, säändsele tarkpääle vasta üteldä…

Jaga seod artiklit
2018-12-18T13:42:11+00:00