Edimädsele puhkusõlõ

Võromaa nuurmiis saadõti kaitsõväkke Ida-Virumaalõ. Sügüse lasti tä edimädsele puhkusõlõ.

Kodosõidu pääväl sai selges, et rongijaama jalaga astõn häste ei jõvva. Kimmämb oll’ telli takso. A Tapal eläs pall’o vinläisi, peräkõrd tulõ mõni Vitja vai Petja? Sõit jaama ei olõ pikk, a kuis kõnõlõmisõga saa…

Takso tull’ ja rongi pääle sai sõdurpoiss ao perrä.

Koton kõnõl’ nuurmiis umast tulõkist. «Taksojuht oll’ Misso miis. Kõnõl’ riigikiilt ja võro kiilt. Tundsõ väega häste mi sugulaisi, kes kah Missost peri.»

Ku Hemingway kirot’, et egän maailma sadaman või trehvädä eestläst, sis ma kirota: egäst Eestimaa nukast või löüdä võrokõsõ.

Tita-iso

Maaperre kõgõ noorõmb lats – parhilla joba suurõs saanu poig – uursõ imä käest: «Meil oll’ joba kolm poiga ja kats tütärd. Mille oll’ viil minno, kuvvõndat, vaia?»

Imä kostsõ vasta: «Tull’ suur tita-iso. Kai, et hulga titarõivit oll’ kapin alalõ viil…»

Poja põsõ lätsi rõõsas. Näost paistu vällä timä hää miil: tä oll’ oodõt lats. Köögin, kon imä perre pesämunaga juttu ai, oll’ velest mõni aasta vanõmb tütär kah. «Uskmalda, kuimuudu mõtlõs üts viie latsõ imä!» naard’ tütär. «A magamalda üü ja ilmlõpmalda titamõsu mõskminõ ei püsü jo kavva meelen.»

Jaga seod artiklit