Edimädse kuluva

Tutva naistõrahvas kõnõl’ umist edimäidsist firmapüksõst. Tuu oll’ aig, kon säänest moodukaupa oll’ ilmadu rassõ saia. A nuur inemine iks taht moodulinõ olla. Sünnüpääväkingitüses saadu raha iist õnnahtugi peräkõrd püksi är osta. Firma oll’ Lee Cooper ja massiva sada ruublit. Liinatütrik oll’ väega uhkõ.

Tull’ suvi ja tütrik sõitsõ maalõ vanatädile küllä. Muidoki tõmmas’ tä jalga Lee Cooperi. Päält katsakümneaastanõ memmekene es olõ inne säändsit imeasju nännü. Tä kumbas’ noorõ sugulasõ püksõ ja küsse, mis nuu kah massiva. Ku tütrik nimmas’ hinna, lei vanatädi kässi kokko ja vangut’ pääd: «Sada ruublit paklaidsi püksõ iist!»

Parhilla omma teksapüksi egäpäävädse as’a. Masva mõnõst eurost mõnõsaa euroni, olõnõs, kost ostat.

Hiiri ja rottõ külbet uba

Maaperren kasvi uba üts suvi väega häste. Ku saak oll’ üles võet, kõdritsõt ja suurõ kotiga vüürüste nõstõt, pand’ pernaanõ tähele, et jämme kott olõs nigu kõhnõmbas jäänü. Kuis sis, koti sisse oll’ mulk jüret. Hiiri ja rottõ tüü!

Upa oll’ pall’o, nii et jakku õks perre söögilavva pääle kah. A keväjä lei maja ümbre rõõmsahe rohilidsõs. Ku eläjäkese talvõs tagavarra urgu vidi, pudõni osa upõ maaha. Ja no olli nä kasuma lännü. Pernaanõ es kaku näid vällä. Näüdäs’ küläliisile ja kitt’, kuis ka hiire ja roti omma talo hääs tüüle pantu.

Jaga seod artiklit