Sannapidol ilmast
Minevä aastasaa 70–80ndil aastil oll’ egäl hindäst luku pidäväl asotusõl kongi vii veeren uma sann, kon sai korgit küläliidsi vasta võtta vai sis kambakõisi pito pitä.
Ei olõ täpsele meelen, kas oll’ kinkagi juubõl vai mõni muu ettevõtminõ, a jäl oll’ põhjust sanna küttä ja söögi-viina paiga pääle vitä.
Pia olli tuuri üllen ja puhkõruum miihi kõvva juttu täüs. Peräkõrd kõnõli mehe õnnõ allpuul napa nall’u. Naasõ, kes olli kah sääl, kannati edimält nuu nall’a är. A sis nõsti nä hellü, kas tõtõstõ ei olõ inämb muust mulgata. Kõnõlgõ parõmb ilmast!
Säändse jutu pääle jäivä mehe vakka. Nika ku kõgõ kõvõmbal jutumehel sõna jäl suust vällä tulli ni tä ütel’: «Kõnõlõmi jah, kes kõgõ kavvõmb om pidänü ilma olõma!»
Tsukrukrati
Nuil inemiisil, kes olli latsõ pääle sõta, om häste meelen, ku rassõ oll’ tsukrut saia.
Ütel imäl õnnistu pekulandi käest terve kott osta. Kott saisõ tarõn saina veeren. Kotisuu oll’ kimmä sõlmõga kinni tõmmat, et latsõ valla es saanu võtta.
Imä pand’ tähele, et üts koti nukakõnõ oll’ likõ. Mõtõl’, et kott om maan niiskõs lännü, ja nõstsõ tuu tooli pääle.
A vahtsõl pääväl sama lugu – koti nukk iks likõ. Sis sai imä arvo, et tsukrukrati olli man käünü.
Perren kasvi kolm väikeist last. Imä mõtõl’, et tervet kotti nigunii ei jõvva nä tsukrust tühäs nutsuta. Suur makõhädä oll’ latsõ kavalas opanu. Olku pääle, tark vanõmb säändse as’a iist latsilõ vitsa ei anna.
Seo jutu kõnõl’ üts tuukõrdnõ tsukrukratt umalõ tütrele.