Rongisõit

Memm ja taat olli maainemise ja elli raudtii lähkün. Ku oll’ vaia liina minnä, sõidi nä sinnä rongiga. Tuukõrd käve viil Petseri-Tarto vahet rong.

Ütskõrd olli nä jäl Tarton käünü ja sõidi joba kodo poolõ. Taadikõnõ oll’ Tarton õllõga kiilt kastnu. Rongi ütetoonilinõ mürrin pand’ taadi magusahe magama. Jaam, kon vanapaar maaha pidi minemä, oll’ lähkün, a memme vaiv magajat miist üles herätä es mõo. «Sõitku vai Petserihe!» põrot’ memm ja kobisi piätüsen vällä. Taat heräsi üles, ku rong naas’ vahtsõst liikma. Tä tormas’ vedurijuhi mano ja pallõl’ hallõlt, et tuu timä rongist vällä lasõs. Trehväs’ häätahtlik juht olõma ja õnnõs es olõ rongil viil täüstuurõ pääl, nii sai hädäline rongi päält ilosahe maaha.

Koton istõ taat lavva taadõ ja naas’ lehte lugõma. Memm oll’ viil tulõmada. Tä tull’ läbi mõtsa ja ku tarrõ astõ, kai taat üle aolehe memme poolõ ja küsse: «Kon sa nii kavva ollit? Ma joba ammu koton tagasi.»

Pikk nigu lõpurännäk

Poig tull’ kaitsõväest tagasi kodo. Imäl oll’ liinan as’aajamist, poig vei tä sinnä autoga. Imä arvas’, et käü kipõlt suurõn söögipoodin kah är. Poig jäi tedä massinahe uutma.

Puut oll’ tõtõstõ suur ja kaemist pall’o. Ostminõ es võta joht aigu, a sääl trehväs’ mitu tutvat inemist olõma. Kõikiga oll’ vaia kõnõlda. Aig mugu läts’…

Ku imä ütskõrd auto mano jõudsõ, oll’ poig suikma jäänü. Tekk’ silmä vallalõ ja porisi pahanulõ: «Su poodinkäümine om pikk nigu meil kaitsõväen lõpurännäk.»

Jaga seod artiklit