Arvamisfestival

Keskiän abielopaarilõ miildü suvõl kävvü välän tiatrin, kontsõrtõl, laatu pääl ja muiõl kokkosaamiisil, midä suvitsõl aol om pall’o. Inämbältjaolt kutsutas säändsit rahva kokkokutsmiisi festivalõs.

Väega kavvõlõ ei saa minnä, selle et bents mass kah rahha. Niimuudu jäi käümäldä arvamisfestivalil Paidõn, kukki huvvi olõs olnu. A ütski õdak es jätä nä käümäldä tsuklõman Võro lähkün järven. Tuu ei massa jo midägi. Päälegi, timahavvanõ suvi oll’ nigu tsuklõmisõs luudu.

Üte õdagu tundsõva nä jäl suurt mõnno viin olõmisõst. Näist kavvõmbal oll’ järven kolm naist. Vii seen kost helü väega häste, oll’ sääne tunnõ, nigu olõs juttu aetu kõrva man. Kõgõpäält kõnõldi, ku kallis kõik om lännü. Sis võeti pikembält ette latsikasvatus. Et kas naabri ummi võsukõisi iks õigõlõ kasvatasõ. Tull’ vällä, et naabri tiiä-i latsikasvatamisõ kuntsist tuhkagi. Kiteti lämmind suvvõ, a mahategemist oll’ kah. Vihm om taivalõ jäänü, hirmsa pall’o tulõ esi pindremaalõ vett valla. Teemasit oll’ viil, nigu üldäs – sainast saina.

«Näet ku häste, nüüd om ka arvamisfestivalil är käütü,» ütel’ miis autoroolin kodotii pääl.

Boonust kah!

Mu hää koolisõsar Tal’nast käü egä aasta uman vanan kodoliinan. Võro liinapäivil om tä iks platsin. Seo aasta juhtu, et ku tä liina sünnüpäävätordi mant tükükeist suuhtõ pand’, tsusas’ tedä keele alt hüürläne. Sala mutuk oll’ hindä tordi ala är käknü. Tuu õdak lõppi mu armsal koolisõsaral EMOn, mis täl plaanin es olõ.

Niimuudu sai koolisõsar topõlt boonusõ. Lisapalakõsõ, tuu tähendäs hüürläse üten tordiga, ja tohtridõ hoolitsusõ, et elovaim iks iho sisse jäänü.

Jaga seod artiklit