Kihnu Virve rossitas

Vanainemise korjasõ uma tiidmise tuust, minkast raadio kõnõlas. Ku silmänägemine lupa, siis kaesõ ka telepilti.

Vana naasõ sai jäl kokko ja märgoti, mis om maailman uudist. Üts kuulut’, et raadio oll’ kõnõlnu: Kihnu Virve rossitas.
Tõõnõ tuu pääle, et olõ-i ime, Virve jo ütessäkümmend vana. Tuu, kes jutu üles võtsõ, selet’, et jutt om iks laivast. A tuu, kinkalõ ülti, tiidse: olkõ laiv vai laulja, rossõ vasta ei saa. Sääne om elo säädüs. Muidoki om maru hää, ku su päälmäne puul kavva helkäs. Ja tuud soovimi iks lauljalõ ja laulõ tegijäle Kihnu Virvele mi kõik.

Rassõ tüü

Miis läts’ tohtri mano. Tä nurisi, et tüüd om pall’o ja tüükuurma om nii rassõ, et mõos tervüse pääle. Mõnikõrd piät puulpäävästki mano võtma, ku tahat kõgõga toimõ tulla. «Tüüd om nii ullimuudu pall’o, et aigu olõ-i sälgägi sirota,» ütel’ miis.

Tohtri kullõl’ timä murrõ är ja küsse: «A midä ti pühäpääväl tiiti?»

«Pühäpäiv kulus spordilõ,» kostsõ miis.

«Sis om jo väega häste,» arvas’ tohtri rõõmsalõ.

«Joba hummogu istu tugituuli ja nakka telekast spordisaatit kaema. Jalgpalli ja kõkkõ muud. Pausi panõ söögiaol, perän lätt telekakaeminõ edesi. Niimuudu poolõ üüni vällä!»

Jaga seod artiklit