Kooli kangõlasõ

Kävemi tuukõrd kuvvõndan klassin. Ütskõrd vahetunni aigu saistas’ Koll’a aknõlavva pääle ja karas’ tõõsõ kõrra päält alla. Purist’ lumõn tsipa aigu ja tull’, hindäl nägo naarunõ, klassi tagasi.

Jutt Koll’a vägiteost läts’ koolimajja piten lakja. Esieränis helevällä olli tütrigu. Peräkõrd jõudsõ vikurvändä tego dire kõrvu. Dire lahend’ probleemi niimuudu, et ütel’: «Ärke uskõ, midä ti arvati, et olõti nännü – ti silmä petse!»

Aastit tagasi Suu kooli kokkotulõkil kuuli, et Koll’a kangõlasteko kõrras’ Ants. Ku Koll’a kuulsas sai, oll’ Ants algklassijuntsu. Tä oll’ päähä võtnu, et inne ku kuul läbi saa, tege timä kah aoluulidsõ hüppe är. Koll’ast niipall’o, et timäst sai Eesti kaitsõväe ohvitsiir.

Jaga seod artiklit