Mäsu magalan
Liinamäele eriinternaatkuuli saadõti säändse latsõ, kinkal koolioppus läts’ väega vaivalidsõlt. Pää es võta, a oll’ õks sulaselget laiskust kah. Haridust tull’ jo kõigilõ anda. Tuust Liinamäe koolist kõnõlõski täämbäne pajatus.
Poiskõisi tarõn oll’ kõik rahulinõ, nika ku sinnä panti väiku Kasaritsa poiskõnõ. Ütel keväjähummogul kaksõ tuu poiskõnõ magalan seldsiliidsi päält tekke, esi hõiksõ: «Tulkõ üles, päiv jo suurõn korgõn!» Tarõseldsilidse es saa unidsõ päägä edimält arvu, mille näide magamist segätäs. Kell oll’ kõgõst puul säidse… Urbõkuul lätt tõtõstõ väega varra valgõs ja tüüd rühkvän taloperren olli kõik, ka latsõ, hummogu jalgu pääl. Poiskõnõ tiidse, et tä aja õigõt asja. Tuuperäst es tii nummõrd, ku «hoolõ» iist sai mõnikõrd teno asõmõl kolaka vasta pääd.
Pia nelikümmend aastat om müüdä lännü. Liinamäe koolimajjagi ei olõ inämb. Poiskõsõ-maida kah suurõs kasunu. Kas näil meelen om Kasaritsa poiskõsõ koolitus? Pääasi, et umma ello maaha ei maka…
Kuis ilosalõ veini küssü
Umaaigsõn Linda kolhoosin tetti puuviläveini. Inne oll’ kolhoos kandnu Lenini nimme. Tuud veini sai söögipuutõst kah osta. Hää mekiga rüübe ja es massa pall’o nigu margiveini. Linda kolhoosi veini osti häämeelega kõik.
Üts krutskiveli läts’ veinileti viirde ja küsse makõ helüga: «Pallõsi üts Linda Lenina pissar.» Tälle miildü asjulõ ummamuudu nimmi anda. Inämbäle sai tä sõimada. A tuu müüjä naarat’ lahkõlõ ja and’ küsütü pudõli. Ku iks mõistat ilosalõ küssü, olõ-i mõtõt kur’alt suud pruuki.