Keeletsukõlus

Üten liinaasutusõn, kon tüül käve eestläisi ja vinläsi, küsse üts vinne miis uma eesti tüüseldsilidse käest aig-aolt eesti keele sõnnu. Mehe esi ütli tuud asja keeletsukõlusõs.

Tuu vinne mehe tõõnõpuul oll’ kah sääl asutusõn tüül ja timä oll’ kah väega huvitõt eesti keelen kõnõlõmisõst.

Ütspäiv küsse vinne miis, kuimuudu nimmatas tuud tsirku, kiä vasta puud toks: tok-tok-tok. Sõbõr tiidse, et tuu om rähn. A mille jaos säänest sõnna vaia om?

«Ma ütlen naisele: sa toksid mind nagu rjahn,» sellet’ vinläne, kuis tä ütles, ku naanõ timäga pahandas.

Vahtsõstpruukminõ

Ku miihil oll’ vaia hiust lõigada vai mol’o päält hapõn är aia, olli joba vanal aol tuu jaos liinan tsirulnigu.

Tull’ maamiis ütte tüükotta. Tsirulnik tsusas’ tälle puust kuulikõsõ põskõ, et kundõ nahk olõs sille. Ku tsirulnigul oll’ tüü tett, küsse maamiis: «Mis olõs saanu, ku ma olõs taa jublagu alla niildnü?»

«Olõssi hummõn mullõ tä tagasi toonu, nigu kõik tõõsõ omma tennü,» vastas’ tsirulnik rahulidsõlt. Kae, ku kavvõlõ küünüs vahtsõstpruukminõ!

Jaga seod artiklit