Latsõ tahtsõ viinerit nätä

Tarto liina veeren läts’ miis uma kodo lähküle puuti. Ussõ pääl tull’ vasta naabrimutt. Miis pand’ tähele, et naabri kotist paistu kilekott viineridega. Oll’ sükäv nõukaaig ja viineri panti müüki harva, päämidselt inne suurõmbit pühhi. Miis küsse kah. Kaupmiis ai vasta, et ei olõ säänest värki. Miis läts’ juhataja mano ja küsse vahtsõst. Juhataja jutt oll’ säänesama: ei olõ ja ei tulõ! Ummõhtõ oll’…

Miis kai, et pahandamisõga ei saa midägi. Tä tekk’ häste kurva näo ja ütel’: «Ega ma süümises tahaki-i. A latsõ ütli, et nä ei olõ kunagi viinerit nännü, nimä tahassi lihtsäle nätä, määne viiner om.»

Poodi juhataja naas’ kurba juttu kullõldõn naarma ni arvas’, et kilokõsõ võisi latsi rõõmus iks löüdä.

Vanaimä jõuluruug

Latsõlatsõ sõidi maalõ vanaimäle küllä. Jõulu olli tulõkil ja talon käve kõva ettevalmistus suuris pühis. Vaaritõdi ja küdseti, kraamiti ja säeti. Kõigil olli käe tüüd täüs.

Vanaimä pand’ latsilõ kausi verikäkke täüs ja jätt’ nä küüki süümä, esi läts’ ummi toimõnduisi mano. Ku memm veitü ao peräst jäl küüki tull’, näkk’ tä, et kauss oll’ tühi. Vanaimä rõõmust’ ja ütel’: «Oll’ jo hää ruug!» Suurõmba latsõ põrnitsi umaette, a kõgõ väikumb mudilanõ kõnõl’ tõisi iist: «Naa varsa junni pilsõmi mi läbi köögiaknõ vällä lumõ sisse.»

Jaga seod artiklit