Küläjutt
Võromaa naanõ sõitsõ seo sügüse Tartomaalõ tädilatsilõ küllä. Kõnõldi perreuudissit ja ku nuu kõnõldu olli, jõudsõ järg küläjuttõ kätte.
Täditütär võtt’ jutus katõ kõvast topkasõbrast külämehe läbielämise palokil käümisest. Mõtsa tuu kotussõ pääle, kon mar’a kasvi, oll’ uma puultõist kilomeetrit. Vet sõbrakõsõ teridi pikä tii pääl pudõlikõsõst umma väsünüt vaimu.
Mõtsa jõudõn naksi nä hoolõga mar’apuhmõ puistama. A oh hädä ja õnnõtus! Ütte sõpra pand’ siug, kelle hääd ärolõmist puhma seen mar’akorjaja essüt’. Sis oll’ märgotamist, kuis kipõlt mõtsast vällä saasi. Pääleki, viina tarvitanu miis või-olla ei saa hiitümisega millestki arvo…
Täditütre jutu vaihõlõ tsusas’ tädipoig, kes om tunnõt krutskimiis: «Ega tä targa pääga kah ei olõs mõtsast vällä mõistnu minnä!»
Miihil olli mobiili karmanin, niimuudu sai kipõtohtri kutsu. A mõtsatii oll’ väega hõel ja massinaga mano es päse.
Pästeammõt vei mehe kanniraamiga mõtsast vällä ja and’ tohtrilõ üle. Salvada saanulõ mehele anti paiga pääl api ja peräkõrd viidi üten ülekaemisõs.
«Suur ülekohus! Huss jäi jo ilma abilda, olkõgi et tä sai viinast kihvtitüse, ku joodikut salvas’,» porisi tädipoig pahatsõlõ.