Koi es olõ süüdü

Valimiisi pääväl koolimajan jäivä kats memmekeist pääle helü andmist saali saina viirde istma. Aig oll’ kah niikavvõl, et suurõmb jago inemiisi olli uma kodanigukohussõ täütnü. A iks tull’ üts ku tõõnõ, et valimiskabiini minnä. Silmä jäi, et kabiinõl es olõ iin aknõrõivast, nigu oll’ innembä kõgõ olnu.

«Vai jummal, mis aknõrõivaga juhtunu om? Peräkõrd koi sei är,» murõht’ üts mutikõnõ. Tõõnõ es mõista midägi arvada.

Müüdä läts’ valimiskommisjoni liigõ, kes kuuld’ memmekeisi juttu. Tä rahust’ näid ja ütel’, et koi ei olõ süüdü. Asi om sääne, et ei olõ tähtsä, kas kirotat uma paprõgõsõ aknõrõiva takan vai olõt kõigilõ nätä. Pääasi om valiman kävvü.

Sai kummi valgõs

Nuur perrepoig maalt tekk’ är autosohvri lua ja oll’ tuu üle väega uhkõ. Vahtrõlehe-märgiga massinaga oll’ ilmadu vahva sõita.

Nuurmehe esä oll’ valgõt värmi ostnu ja nõstnu värmipoti aia viirde. Poig põrot’ sõitõn tuu anoma ümbre ja kihot’ viil läbi värmi kah.

«Ku kiäki midägi edimäst kõrda tege, üteldäs, et sai käe valgõs. A parhilla sai edimädse sõiduga hoobis kummi valgõs. Ei tiiä, minkjaos tuu hää om?» arotõdi perren.

Taa väiku trehvämine juhtu keväjä. A valgõ värv püsüs kummi küllen viil parhillaki.

Jaga seod artiklit