Vesi võtt jala nõrgas

Külän elli kolm lõbusat sõpra: Ruudi, Volli ja Kusti. Näile miildü viinakõist visada. A är es vao nä külh kunagi. Säändse truksa Eesti mehe.

Ütskõrd sügüse, ku kardokavõtja lõunatunni pei, olli kolm sõpra äkki kaonu. Ku tüü jäl edesi läts’, olli mehe vahtsõst platsin ja väega hään tujon.

Tüüd teivä nä tõisiga üten, a kiil suun käve kipõlt ja jala all olli nõrgavõitu. Mehe seledi, et süüdü om tuu lumbi vesi, kost nä olli joonu. Tõõsõ kardokavõtja naari ja kiti perrä. Kõik tiidse, et tuu lump oll’ viinaputõl, mille sõbra olli tühäs joonu.

A üts putõl kõvvu miihi es murra. Ja tuul ammudsõl närotsõl kolhoosiaol läts’ teno nal’amiihile tüügi lõbusambalt.

Lahutust es tulõ

Rahvakohus arot’ abielolahutusõ avaldust. Kohtunik küsse naasõ käest, mille tä ülepää joodikulõ mehele läts’. Naanõ selet’ hindä kaitsõs: «Ma sai arvu külh, et miis om egä jumala päiv pur’on. A ma mõtli sis, et täl om väega hää teenistüs, ku nii pall’o juvva saa.»

Kohus arot’ asja ja löüdse, et abiello ei lahutõda. Kohtukuludõ masminõ võtt pall’o rahha är, viina jaos jääs mehele veidü. Mine viil tiiä, vast tulõvikun nakkas tä kah suurõmbat rahha tiinmä.

Jaga seod artiklit