Kae ette astmiisiga!

Vinne aol sõidi üte Võro perre esä ja imä umalõ ammõtkundligulõ kokkotulõkilõ Eestimaa kavvõmbalõ otsa.

Latsõkõsõ, kes olli viil küländ tsill’okõsõ, veivä nä tuus aos maalõ sugulaisi hoita. Ega latsil sääl hätä es olõ: puhas õhk ja kõrralik maasüük.

Väega suurt huvvi paki liinalatsilõ eläjä. A poiskõsõlõ es miildü, et lauda ümbre pirisi kärbläse ja purõja parmu. Lats pagõsi kiusajidõ iist. Ütskõrd, ku poiskõnõ jäl varjo otsõn muro pääl juussõ, tä nilvõstu ja astõ õkva lehmäsita sisse. Oll’ sis väikul liinaherräl rüükmist ja tõisil timä ruukmist. Kõik sai kõrda.

Ku latsõvanõmbil kokkotulõk läbi sai ja nä latsilõ perrä tulli, ütel’ vanatsõdsõ muiatõn: «Om au teile värski parteikandidaat üle anda!»

Tuu aig oll’ moodun üts nal’ajutt parteihte astmiisi kotsilõ. Jo sis vanatsõdsõ poiskõist üle andõn toda haussjuttu mõtõl’gi. Kipõn oppust tasos parhillatsõl aol kah miilde jättä. Õnnõ et täämbä om parteisit pall’o rohkõmb.

Jaga seod artiklit